pühapäev, 22. oktoober 2017

Nädal 22 jooksulainel ehk unetus maksis kätte

Tegelikult ju jooksu sel nädalal ei olnud väga..oli aga see oli nii väikses mahus, et pea olematu. Pulss kõrge ja jaks olematu. Lisaks nohu, köha ja uimasus, väsimus.

Esmaspäeval puhkasin.

Teisipäeval jooksin metsas 3 km ja tegin kätekõverdusi 2x15. Kahtlaselt kõrget pulssi nägin ja mõistsin, et ei ole võimekas, tuleb puhata enda kehal lasta.

Kolmapäeval  puhkasin.

Neljapäeval puhkasin.

Reedel läbisin 2,89 km ajaga 52:58. Jooksin, kõndisin lapsega ja kolasime mänguväljakutel.

Laupäeval  puhkasin.

Pühapäeval puhkasin.

Treeneriga sai lepitud kokku, et võtan kuu lõpuni vastavalt enesetundele. Trenn oli minu kohta nulliring, aga vähemalt sai keha loodetavasti õigel ajal kuulatud ja küll Haanjas teen tasa. Üldiselt oli kena nädal kui mitte jooksudele tagasi vaadata. Nagu Hannes ütleb "Sport on nagu roos. Õis on ilus, aga no need okkad torgivad vahest."

Tööl andsin endast nii palju kui hetkel võimalik ja loodan, et Tartus saab peagi ilusamaid müüginumbreid näha. Vähemalt kaupa on, valik laiem ja mulle siiralt meeldib mu töökoht. Tulge ja ajage juttu/ostke jõulukinke SIIT. Mõtlen isegi küünlaid teha kodus ja sellise meisterdamispisiku taasavastada endas.
Autor: www.pildistaja.ee
Kirjutan ka paar rida enda suure toetaja ja ultrajooksja, Krista Jalajase, kohta. Nimelt sain umbes nädala eest meili, kus pakuti jooksuvarustust..lihtsalt ära anda ja mulle. Võttis korraks hinge kinni ja pisara silmanurka küll. Nüüd saan Haanjas tublisti joosta ja varuriideid talveks on päris mitmeid. Mul on au kuuluda ultrajooksjate kogukonda ja minu sügav kummardus, et inimesed märkavad. Minagi annan asju ära kui on üle ja taaskasutus on minu jaoks koguaeg hingelähedane olnud. Kellegi vana on teise uhiuus. TÄNAN!

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Eriline päev 14.10.2017, ilusaid pilte..

Tere armas unetus ja kellaaeg 2:50! Nina nuuskamisest punane ja pea paks. Enesetunne "kõik teen ära, mis vaja", kuid samas kui sisetunnet kuulata, siis "püüa igal vabal hetkel puhata". Tööl on põnevad ajad ja püüan panustada võimalikult suurelt.

Kuna ma juba liikumisblogi pean, siis panen kirja oma meenutused 14.10.2017. See kuupäev oli väga eriline mitmes mõttes, esmalt realiseerisin Oriflame Wellness teami Facebooki loosiga võidetud muutumispäeva, mis sisaldas endas:

  • Maniküüri (Sain teada, et mul on trapetsi kujuga oma küüned ja peale sain geellaki.)
  • Pediküüri (Anastasia oskab ravipediküüri teha ja koostab ka mulle raviplaani jalakestele.) Püüan seda ilusate jalgade teekonda jätkata. Hirm, et nii jubedaid lestasid pole see tüdruk küll näinud, oli täiesti asjatu. Sain väga suure hoolitsuse osaliseks.
  • Positiivses mõttes hämmastavat meiki ilusalongi, Jasmiin, omaniku poolt. Töö kiire ja korralik, aeg kiirustas tagant.
  • Fotosid, Piret Almiste, kaamerasilmade läbi. Jõhvis oli hubane fotostuudio. Nii head ja sooja juhendamist kohtab harva. Stuudio hubane ja ajaga sai päris kiiresti avanetud. Ajaks oli määratud 2 tundi, kuid pidin kiirkorras poole tunniga toime tulema. Hommikul sai lehtedes minu "unetu" nägu ka pilti püütud.
See kõik jääb kauaks meelde ja saadud stuudiofotod lasen viimse kui ühe endale ilmutada paberile.

Loosi korraldaja Margit Maksimov oli korraldaja/tõlkija (vene-eesti) ja kõik oli äärmiselt sõbralik ja toetav. Olin harjunud iluteenindajates mingil määral pettuma või ootasin, et mis mind nüüd häirima hakkab. Neid pisiasju oli väga vähe...
  1. Jalapingi puudumine juuksuritoolis. Jalad väsisid rippumisest ja toetus oleks mugavam olnud.
  2. Geellaki eemaldumine ühelt pisikeselt varbaküünelt järgmisel päeval.
Toitlustus oli mugav- karbiga juurviljavokk juuksuritoolis ja batoonid autos uude salongi sõites.
Hommikune sõit Narva oli samuti korraldatud ja jõudsin veel õhtul õigel ajal Jõhvist Tartu bussile.
Pildil minu salarelvad. Tahad ka head ja paremat-kirjuta või joonista mulle!
Emotsioonid end nähes..
Olin kogu päeva broneerinud muutumismängule, kuid õhtu jätkus parimas võimalikus seltskonnas. Nimelt nägin taas oma reisikaaslast ja sain kinnitust, et minusugune hullumeelne, kes "ei joo igal nädalavahetusel alkoholi, ei joo kohvi, ei suitseta ega tegele klubi ja pubitamisega" inimene leidub ka vastassoo seas. Lisaks ühine spordiarmastus. Novembris sõidan nädalaks Madeirale puhkama, treenima/matkama ja päikeseenergiat ammutama.

Kuidas seda lubada saan? Kuna detsembris tuleb minu armas juubel, siis sugulased toetasid lennupiletitega. Kohaloleku eest on juba muretsetud.

Mida sellest nädalavahetusest kaasa sain?
  • Eneseusku
  • Eneseväärikust
  • Tõelist turvatunnet
  • Uut lootust
  • Toredaid uusi kohtumisi
  • Siiraid inimesi
  • Töötahet
  • Hindamatut looduslapse taasleidmist iseendas
Aegumatu küsimus üksikemadele "Aga kus su laps on?", kui sa treenid, tegeled oma blogi, liikumisega siin-seal. Mul on tõeline tugirühm koosseisus vanaema, ema ja õde, kes toetavad mind uskumatult suurelt. Beebieast peale on nad olemas mu Grete jaoks olnud ja meile selline eluviis sobib. Hindame aega koos, mida pole just väga palju, kuid on äärmiselt kvaliteetne. Õhtused jalutuskäigud ja mänguväljakutel askeldamised, unejutud ja hommikused lasteaeda mineku jutujamised. Väga sageli napsasin ka aega siis, kui laps juba magas, jooksudeks..võib ka olla unetuse üheks põhjuseks.

Veel fotosid:
Kes ütles, et unistused ei täitu? 
Tubli töö tegijad:
Aitäh Anastasia
Anastasia ja Margit
Jasmiini vaprad ja ilusad
Armas fotograaf taustasaginaga

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Nädal 21 jooksulainel ehk projekt alga- unetusest vabaks!

19 nädalat Hasso  juhendamisel jooksukavas olemist.

Esmaspäeval tund ja kuus minutit trenni. 3, 34 km läbitud. Eratreeningu ühistrenn spordihoones. Palju harjutusi ja suts jooksu.

Teisipäeval jooksuvaba.

Kolmapäeval  jooksin 56:54 minutit ja läbisin 10,02 km. Lõigutrenn järgnevalt: 2km soojendusjooks + võimlemine 5min + 3x100m rütmijooksud + 2x4km kiiremas tempos jooks (SLS kuni 170), paus lõikude vahel 2min sörk + 1km lõdvestusjooks ja venitusharjutused. Põhiosa sai tehtud, kuid 100% kava ei täitnud.

Neljapäeval jooksuvaba. Pidin jooksma reedest trennikest, kuid järgmisel päeval tuli uusi teadmisi omandada ItShop Rakveres. Suured muutused algavad ja arengutee on alguses, üritasin puhata enne suuremat info omandamist.

Reedel läbisin 4,3 km ajaga 20:07. Pidin tegema kerge jooksu 6 km (SLS kuni 145) + võimlemine ja venitused. Olin väsinud ja siplesin madalal pulsil 4 km, et mitte nõrk olla ja trenn kirja saada. Uni oli, kurnatus, väsimus.

Laupäeval  oli muutumispäev. Võitsin Facebookis loosi. Kunagi kirjutan kaunite piltidega postituse ka.
Aitäh Piret, Margit, Anastasia ja Jasmiin ilustuudio Ida-Virumaal.

Pühapäeval oli pikk jooks plaanis (18km), kuid võtsin aja maha ja püüdsin puhata. Kõik emotsioonid olid positiivsed, kuid keha tundus justkui vare..tegin keerulise otsuse olla ja lihtsalt koguda end.

Unetunnid olid väga kesised ja konsulteerides treeneriga tundus mõistlik kehale puhkust anda ja püüda uni tagasi rütmi saada

Hilisöised jooksud hoiavad erksana, kuid kuhugi mujale pole ka neid lükata. Hommikud on kiired ja varajased, õhtuti saab naudinguga kulgeda. Püüdsin hoida ära läbipõlemist ja leppisin ainult kolme minitrenniga. Emotsioone oli palju...

Maal magasin tunduvalt paremini kui linnas. Muutused ja stress/ärevus käivad käsikäes ja võitluse asemel püüan sujuvalt vooluga kaasa minna ja samal ajal endast alati parim anda.

Polar M430 andmeil on asi veel õnnetum kui reaalis..aga nullide asemel on paar tundi und tegelikult olnud.

Polar Flow graafik une kohta

Loodan, et Haanjas suudan olla juba tegijam kui tänasel päeval end kogudes. Teadagi, et areng ja tagasilöögid tulevad, kuid veidi meeleolulangust trennialaselt ikka tuli. Õnneks muud eluvaldkonnad on tõusujoones.

Seda ka veel, et minuni on jõudnud taas pihutäis imelisi ja suure südamega inimesi. Tossumure saab ka lähipäevil lahenduse ja kui luba küsitud kirjutan ka täpsemalt, kes see hea hing mulle abikäe ulatas.

pühapäev, 8. oktoober 2017

20 nädalat jooksulainel ehk suur arenguhüpe

18 nädalat Hasso  juhendamisel jooksukava täidetud.


Esmaspäeval jooksuvaba.

Teisipäeval jooksuvaba.

Kolmapäeval  8 km ühtlases rahulikus tempos (SLS kuni 145) jooks + võimlemine 5 min + 3x100 m rütmijooksud + 1 km lõdvestusjooks ja venitusharjutused. Kõik tegin ära ja suuresti enesetunde põhjal, sest mu armas pulsikell Polar M400 on vanake ja pulsivöö ka väsinud.

Neljapäeval  3 km soojendusjooks + võimlemine 5 min + 2x30m põlve- ja sääretõstejooksu + 3x70m hüplemist + 5x100 m rütmijooksu + 2 km lõdvestusjooks + 2x10 kätekõverdust + venitusharjutused. Tehtud ja tehtud.

Reedel jooksuvaba.

Laupäeval  15 km ühtlases rahulikus tempos jooks (SLS kuni 150) + 2x100 m rütmijooksud + venitusharjutused. Tegin kõik nagu pidi. Kui klubikaaslased rahulikult õhtut nautisid ja sõid, siis mina otsustasin teha tööd oma eesmärkide nimel. Sain ka teisele peole kutse, kuid polnud tuju kellegagi sotsialiseeruda. Enne jooksma minemist mõtlesin küll, et ma ei taha, nii tüütu ja vihma ka sajab. Õnneks üks motivaator kirjutas paar head sõna ja nii ma selle superjooksu läbitud sain. Areng toimub just siis kui tahaks loobuda ja magama minna.

Pühapäeval pidin puhkama, kuid otsustasin minna hommikul jälle Hannese suusatrenni. 3 h jalutamist Vooremäel ja täiesti tasuta mõnusas seltskonnas liikumist-soovitan endiselt kõigile. Seekord sai kolmekesi jalutatud ja vesteldud. Hannese teadmisi on väga huvitav kuulata.

Kui pühapäevaselt kõnnilt koju jõudsin tuli ka teavitus, et smartposti on pakk tulnud. Ohhoo ja seal oli kell, nimelt Polar M430, mida katsetama asun ja saate ka peagi ühe võrdleva postituse võrra rikkamaks. Igatahes olen südamest tänulik, et mind nii otsustati toetada. AS MEFO ja Blogit.ee!

Tegin ka õhtul oma fitness testi ära. Pulss rahuolekus lühidalt öeldes. Ja areng on hämmastav, alustasin 45 pealt ja eile oli 64! Kui vaid nii edasi areneksin, siis oleks teed mulle avatud. :)




reede, 6. oktoober 2017

Aga Sina oled ju tugev naine!

Seda pealkirjas olevat lauset olen päris palju saanud põhjenduseks sellistelt naistelt, kes on enda mõistes saamatud ja nõrgad. See, et mina täna olen nii mõnegi mõistes tugev ei tähenda, et see kõik on mul koguaeg käeulatuses olnud.

Enne tugevaks saamist tuli kogeda ja nutta. Tuli endale andestada asjade eest, mida muuta ei saa. Tuli lahti lasta kinnisideedest. Pidi abi paluma ja õppima kuulama.

"Mida sina ikka oled läbi elama pidanud? Mul on palju hullem!" Tõesti?? Milleks võrrelda kui tagamaid ei tea. Kõigil on oma lugu ja on täiesti okei seda kõike endale hoida. Lihtsalt mina püüan avada end läbi klahviklõbina.

Millest mina läbi tulin?

  • Kogesin lapsena nii füüsilist kui vaimset vägivalda.
  • Sageli oli kuulõppudes vaid kapsasupp või praekartuleid kodus toidulaual.
  • Taskuraha ma ei saanud, ei küsinud isegi, sest nägin ju ema pingutusi kõige nimel.
  • Olin tagakiusatav.
  • Olin lühike ja arglik.
  • Elasin pidevas hirmus.
  • Ei saanud ühtegi esialgses unistuses olnud kooli sisse kuhu soovisin. Liiga rumal, et katsetest läbi saada.
  • Kukkusin tantsides kogu kooli ees ja jätkasin oma mõeldud kava, kuid hiljem noriti paaril korral koolis.
  • Süüdistati, alandati.
  • Isa enesetapp paar päeva enne minu tütre sündi. Vanaisad puuduvad.
  • 6 aastat kestnud suhe purunes. Minu suurim hirm üksi last kasvatada sai teoks. 
  • Vanaema vähidiagnoos.
  • Depressioon.
  • Enesehaletsus.
  • Öised nutmised.
  • Hirm kõige ja kõigi ees. 
Nimekiri jätkuks veel, kuid detailidesse ei lasku.

Tugev, kuid millise hinnaga? Mul ei olnud lihtsalt muud võimalust kui end üles töötada. Siiani püüan kogu hingest, et oma lapsele ilusam elu tagada ja olla eeskujuks. Näidata, et kõik hea on ka võimalik. Naeratades edasi!

Jooksmine, eriti ultrajooks, meenutab mulle kõike mida kogenud olen. Jooksu lõppedes saan aru kui hea on praegu. Kui suure heaolutunde annab soe dušš peale väsitavat distantsi või kui pisikest valu tekitab katki hõõrdunud haav nahal kõige kogetu kõrval.

Naised, miks mitte ka mehed! Võtke end kokku! Kõik ongi oma kätes ja küll õiged inimesed teavad kuidas ellu ilmuda. Unistage! Elage oma laste, endi ja parema tuleviku nimel!

See hetk...kui viimaks tunned end tõeliselt ilusana nii seest kui väljast. Pärast kõiki neid aastaid ebakindlust, allasurutust. "Sa saad oma karjääri mõistes kõige rohkem kuhugi koristajaks. Su jalad on kui kanakoivad! Sa võiksid alla võtta! Su armid on koledad! Sa oled liiga mehelik! Su stiil on inetu! Sa kõnnid naljakalt, ei oska normaalselt kõndidagi! Sa ei oska süüa teha! Sa ei korista piisavalt!" Armsad naised, ärge lubage ühelgi mehel teid nii mutta suruda! Seda enam, et sisimas teate, et teete rohkem kui üks habras hing võimeline oleks.

#motivation #imsoconfident #loveyourself

Kui soovid rääkida, siis tea, et olen Sul olemas. Kirjuta ja vastan või kirjuta ja maini, et tagasisidet ei soovi. Vahel on vaja lihtsalt kuskil end välja elada.

neljapäev, 5. oktoober 2017

Kas ma olen trenninarkomaan?

Täna julgen öelda, et jah, olen ja päris omadega sees. Paar aastat tagasi poleks arvanud, et kõik nii "hulluks" muutub. Esmalt algab päev peegli ees võimeldes, siis tuleb alles hommikusöök ja kõik muu. Lasteaeda jalutamisest tuleb harva midagi välja, sest Grete ei jõua kõndida. Küsimuse peale, et kas joosta jõuab, tuleb pisikeste jalgade vudimine sihtkoha suunas. Joosta jõuab peaaegu alati, seega ka ise teen nii paarsada meetrit jooksusammu.

Töölgi ei suuda väga kaua kohal istuda ning sätin siit ja sealt või lükkan tooli lauast eemale ja teen seistes vajalikku. Ja see pole veel kõik. Trennipäeval teen jooksu ja harjutused ära ning õhtul lapsega veel lisaks tantsu/kätekõverdusi "õhtuooteks". Siis saabub peagi magamamineku aeg. Mõned tunnid und ja siis ärkan öösel üles, et majandada, koostada tabeleid ja mõelda plaane ette. Näiteks täna peale kõike eelnevat tuli ka tuju klapid pähe panna ja erinevaid kükke, väljaasteid, painutusi teha, kell oli 4:20.  Tunnistan, et seda on korduvalt ka varem juhtunud. Tantsukavadest ja öisest praemunast+sepikust rääkimata.

Absoluutne rahulolu tekib kui olla pidevas arengus. Lisaks muutunud mõtteviis on toonud ja toob ka edaspidi külluslikku elu. Kõik, millest unistasin lihtsalt hakkab toimima. Kinnisideed puuduvad, need on asendunud eesmärkide ja teekonna nautimisega. Kui ma saaks hinnata oma elu kümne palli süsteemis, siis aasta eest oleksin pannud hindeks 2, täna võiksin anda juba 8.
Õnnelikud

teisipäev, 3. oktoober 2017

Minu soovid...

Kuna ma olen äärmiselt iseseisev ja abi küsin vaid siis kui kuidagi muul moel ei saa, siis on seda postitust ka täitsa halb teha. Samas ma tean, et soovide välja ütlemine/kirjutamine toob ühel heal päeval asjad/inimesed minuni mida/keda vajan. Täitsa proovitud ja toimib. Peale Sillamäe Ultrat tundsin, et oleks vaja ikka välja vahetada nii jalats (asfalt tunda ja varvas hakkab läbi riide tulema) kui ka kell, mis siis näitas väga ulmelisi keskmisi läbimisaegu.

Kuna mu Polar M400 on hea kaaslane, kuid ei anna mulle vajalikku infot piisavalt ja on üle 2 aasta peaegu igapäevaselt kasutuses olnud, siis tuleks midagi ultralikumat vaadata. Selleks, et iga paari aasta tagant ei peaks välja vahetama. Hea oleks kui mõõdaks ilusti ka 24h jooksu. Samas kui hindu vaadata, siis ma kukuks kohe pikali.

Ja jalanõudest: 
Suurus 39
http://www.rademar.ee/toode/adidas-jooksujalatsidultraboost/ (Need jalatsid lubas mulle üks lugeja kinkida, lihtsalt tänutäheks, et emotsioone pakkusin võisteldes. Esialgu ei tahtnud sellist abi vastu võtta, kuid hiljem pikkade kirjade peale andsin smartposti andmed ja numbri. Tänaseks pole kuulda/näha.)

(Kuna soovin ka maastikul ja Vägilase jooksudel jalgu proovile panna, siis kuluks kerge kuid vastav jalanõu marjaks ära.)
Omalt poolt saaksin pakkuda palju viitamist blogis peale võistlusi/trenninädalat. Võrdlusi koostada enda eelmiste soetatud jalatsitega. Tuua välja enda toetajate nimekirjas...kasvõi särgile lasta trükkida.

Ühesõnaga ma ei uuriks/küsiks kui need mulle vajalikud poleks. Olen järjepidevalt arenemas ja kui varustus ka järgi jõuaks saab palju ära teha uuteks rekorditeks Eesti pinnal ja kunagi aastate pärast loodetavasti ka maailmas. Varvaste/küünte seisukord on ikka väga kole, kuid kui saaks piisavalt sageli kulunud jalatsit välja vahetada, siis oleks võimalik ka neil kenasti ära paraneda/uueneda.

Seega kes soovib, et kirjutaksin/katsetaksin või osaleksin..siis andke teada ja teeme koostööd!

NB! Minu eesmärk pole midagi ilma eest saada. Kõik soovitused mõistlikuma tossu/kella osas on oodatud ja loomulikult ka allahindlused.

19 nädalat jooksulainel

17 nädalat Hasso  juhendamisel arenguteed jätkatud.

Esmaspäeval jalutasin 1:12:20 ja 7,02 km. kõndisin 45 minutit, siis võimlesin 5min + jooksin 20min ühtlases rahulikus tempos ja tegin 2x100m rütmijooksu. 

Teisipäeval 10min soojendusjooks, võimlemine 5min ja 5x1min kiiremas tempos jooks (SLS kuni 175 lööki/min), paus lõikude vahel 2min sörk + 15min lõdvestusjooksu ja venitusharjutused nagu alati. Kokku 5,53 km ajaga 43:14.

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval toimus Eratreening.ee ühistreening Toomemäel. Läbisin 5,11 km ajaga 1:07:32, jooksin kohale umbes kilomeetri ja ka tagasi koju hiljem treeningpaigast. Oli mõnusalt raske trenn. Meeleolud olid ülevad ja nalja sai nagu alati. Haanjaks saab ikka pisikese põhja laotud..kevadel poleks suutnud mäest üles joostagi ilmselt.

Reedel käisin Viivikonna teisel elamusjooksul. 2,6 km + tillujooks + 700m jooks lapsega läbimiseks. Öösel jooksin Aetiga veel nii 5 km.

Laupäeval jooksin Sillamäel 6h jooksu ja enne seda veel tillujooksu.

Pühapäeval pidin puhkama, kuid otsustasin minna hommikul vara kohe Hannese suusatrenni. 3h jalutamist Vooremäel ja täiesti tasuta mõnusas seltskonnas liikumist-soovitan. Teised küll olid keppidega ja tegid rohkem suusasammu, kuid isegi sain jalutamisega reie lahti ja väga mõnus oli looduses viibida ning uusi tarkusi käsna kombel imada. Ilmselgelt ma ei väsinud piisavalt kuuest tunnist jooksmisest, et selline emotsiooni põhjal trenn sai tehtud.

Kokku umbes nädalaga 13 tundi trenni ja 102 km. Mul on sõltuvus. Tunnistan. ;)

laupäev, 30. september 2017

Sillamäe 6 tunni jooks

Minu esimene kuue tunni jooks. Varem on edetabelisse neljanda koha andnud 24h jooksu vältel mõõdetud 53,055 kilomeetrit.

Kui Viivikonna elamused läbi said, sõitsime emme, õe ja tütrega Sillamäe spordihoonesse Kalev, et ööbida ühiselt ja järgmisel päeval tillujooksu (Grete) ja rahvajooksu (õde) läbida. Oma tiimi saatsin koju jälgima, sest näiline oli nende väsimus ja paha tuju minu raja äärde ei sobi. Sellegipoolest oli tore meie jaoks uut linna avastada. Isegi leidsin, et olenemata keelebarjäärist oleks teine linn, kus vanaduses elada tahaksin. Esikoht on siiani Jõgeval.
Kohustuslik poodiumikoht. Paluks mulle ka selliseid emotsioone.
Kui tiim koju saadetud ja keskendumine täies hoos, siis peagi algas ka osalejate tutvustamine. Olin korraldajalt erilise särgi soetanud ja tuli rivistuses seda kaunilt demonstreerida.

Kõnd stardikohta ja oligi 6h avapauk antud. Puude vahel kõikus tempo pidevalt ja tegin ka aeg-ajalt kiirendusi, et lihased saaksid erinevat koormust. Tundus hea taktika, kuid veidi liiga hulljulge siiski. Püüdsin targalt joosta, kuid teadagi, et plaanid muutuvad ja enesetunne võib poolel distantsil petlik olla. Mingit "5h ja siis ma lükkan viimase käigu sisse" ei tekkinud, pigem vajus teooria kolinal kokku.

Maratoni aeg oli liiga hea ultra kohta..oleks võinud aeglasemalt võtta. Isiklikuga ju väga suurt vahet ei jäänud.
Autor: Anna Markova
Sai lobisetud ühe ja teisega, nioobiumikohta nillitud, kuid kiiremad/paremad võidavad, see on fakt. Neljas koht pole üldse hull, sest paremini lihtsalt poleks sel päeval suutnud end pigistada. Suts tarkust, veidike mõtteainet ja suuresti uus ja edasiviiv kogemus. 24h jooks on siiski uuel aastal ja samal rajal, seega kõik on veel ees.
Autor:Anna Markova
Kattriga sai pikalt joostud ja jutustatud. Meil on väga sarnased kaalulangetusteed olnud ja kuna tegemist lausa kolme lapse emaga, siis olen väga-väga õnnelik, et just tema kolmanda koha hõivas. (Ise jäin poodiumilt välja, kuid Eesti naiste kolmas ikkagi).

Tuleb veel suuremad eesmärgid panna ja tunda heameelt kui keegi teeb pareminigi. Aplaus Juliale, kes läbis esimese Ultra ja tegi kõva tulemuse olenemata halvast enesetundest.

Mul oli päris tore, kuid ühel hetkel tekkis ikka kapseldumine ja toore jõuga sain end edasi vedada. Mõtlesin umbes neli korda, et ma hakkan kõndima- tuhar kange ja valus, reied pakud, pea tühi asjalikest mõtetest. Siiski sisemonoloogis jäin võitjaks:

  • "Mind ei huvita, 65 km täitub ja kõnnin lõpuni, et klots maha asetada."
  • "Sa ei hakka kõndima! Nõrk oled? Mis rekordiomanik selline on, kes esimesel võimalusel jala sirgu laseb!"
  • "Miks ma end jälle siia kirja küll panin?"
  • "Palun katkestage juba seal ees, tahaks ka poodiumikohta!"
  • "Kus mu 5:30 min kilomeetri kohta jäi? Mul on vaja nii ühel päeval 24h kesta ja praegu ei saanud kuue tunniga hakkama?" 
  • "Õpi jooksma, naine!"
  • "Mida sa vahid kellast, see näitab vaid aiateibaid!"
Kui juba tempo langes ja tuju paha, siis sõin juba banaani, kurki, rosinaid kahe pihuga, Oriflame imelisi šokolaadibatoone. Ja nõudsin apelsinimahla ning külma vett. Enne seda läks 6 geeli+ üks pudel Belief vett ja Vytautase puudumisel 1,5l Borjomit. Illusioon oli mahlast kuid tegelikult võtsin spordijooki, mille koheselt välja puristasin ning tops ülejäänud kraamiga prügikasti lendas. Siinkohal tänud Toomasele, kes kaasvõistleja laualt mulle mahla "varastas". Ultral ei tea kunagi, mis soovid tulevad.

Minu pulsikell on nüüd üle 2a vana ja ametlikult juust. Tossud samuti täiesti sõelad alt. Tuleb teha taas väljaminekuid, mida ei tahaks kuidagi. Äkki sünnipäeval korjandus teha või jõuluvana paluda. Igatahes soovitused kellade osas ja soodsate jalatsite, ent Ultra sobilikele on kommentaaridesse oodatud.

Jooksu lõpus viskasin asfaldile selili. Mõnus jahe..keha oli tulikuum ja sai jahutust. Oleksin magama jäänud kohe, kuid ei tahtnud, et keegi mind surnuks peaks või lohistama hakkaks ja ergutasin end toidu poole liikuma.

Suppi korda kaks söödud ja jalad lahti võimeldud sai hakata ootama autasustamist, ise külmast lõdisedes. Meie maratoni tiim " Parimatest parim" sai ikkagi esikoha segameeskondade arvestuses ja Konju kitsejuust ning nänn oli garanteeritud. Mis sest, et teised ei reganud-osalemine oli võit. Nemad hoidsid mind soojas. Tänud Raul ja Tiina!

Minu südamlikud tänud kõigile asjaosalistele!
Autor: Anna Markova

Nüüd söön juubelisaia öösel ja olen jubedalt produktiivne. Unenägu oli kitsejuustust ja saiast.  Mu toitumine on nii vaba, et see vöökoha lodevus ei häiri hetkel-saaks ikka paremini, kuid toit maitseb hea. Aitäh Eesti Pagar, et mu naiselikud kurvid säilitada üritad, isegi mõtlesin, et nüüd valin vaid jooksud, kus saia või leiba saab. NB! Soovid mind starti, siis luba palju süüa autasuks (šokolaad, kräsupea kook, apelsinimahl ja krõpsud) ja tulen kohale. (Huumor enda pidurdamatu söömise üle)

  • Minu eelmine rekord 53,055 km sai uue ilme.
  • Heleeni 2012 a pärit rekord ületatud. 
  • Lubatud/plaanitud 65 km ei tulnud kokku (63,960 km), kuid kogemus ja emotsioonid saadud.
  • Eesti naistest kolmas.
Täna juba Hannese suusatundi ja midagi uut ning huvitavat. Haanja Ultra 100- siin ma arenen!

Ja nüüd lõppu üks nipp kõigile! Ärge olge lollid! Jookse alati siserajal kui võimalik. Keegi ei arvesta seda lisadistantsi mida läbid. Cris tegi korralikult selle selgeks- pole mõtet end kulutada.

Meedias:
sport.err.ee: http://sport.err.ee/633558/sillamae-ultrajooksul-pustitati-eesti-naiste-tipptulemus
Marathon100.com: http://marathon100.com/uudised/vaata/sillamae-ultrajooksul-pustitati-eesti-naiste-tipptulemus
Jooksja.ee: http://www.jooksja.ee/julia-bulina-pustitas-sillamae-ultrajooksul-6-tunni-eesti-tipptulemuse/
Postimees.ee: http://sport.postimees.ee/4261525/sillamae-ultrajooksul-pustitati-eesti-naiste-tipptulemus
Sportiv.ee: http://www.sportiv.ee/index.php?2/16963
Sekundomer.ee: https://www.sekundomer.ee/novosti/yuliya-bulina-ustanovila-novyj-rekord-estonii-v-6-chasovom-ultra-bege/

reede, 29. september 2017

II Viivikonna Elamusjooks

29.09.2017

Minu esialgne plaan oli läbida 10 km, kuid kuna soovisin õele head jooksuelamust pakkuda, kus pole kaotusvalu, siis registreerisin ümber 2,6 km peale. Paraku tuli võistlusnärv enne jooksu ja õde vahetas trenniriided teksade vastu ning mossitas autos. Kurb, kuid pärast poodiumikoha mainimist jäi vist ikka kripeldama ja jookseb Sillamäel Rahvajooksu 2km ja ÜKSI.

Alustasime Gretega (minu jooksufännist tütar) tillujooksu. Lapsele jäi väheks ja tegime ka 700m jooksu kaasa (geenid ja-jaa). Olime koos alati viimased lõpetajad, kuid emotsioon oli väga positiivne. Vahepeal märkas laps pisikesi koeri ja titavankrit ja rääkis, et mõned lapsed on nii kaugel ja kõnnivad. Tegime ka 3-4 kõnnipausi, kuid sörk läks peagi edasi. Võin uhke ema olla. Ei sunni last võistlema, ta ise tahab...mis ongi kõige olulisem mistahes alal.



Sepikud ja šokolaadid olemas ning jooksuisu järgmise lastejooksuni täis...või pigem peale minu finišit juba oli tuju veel võistelda. Minu plaan oli 2,6 km jooksus viimaseks jääda. Elu peab tasakaalu säilitama. Püüdsin eelviimasel võimalikult kannul püsida ja kõnnisammu märgates motiveerisin. "Jõuad, jõuad, tubli, 700m ainult veel." Ju olin piisavalt ehmatav (heas mõttes) ja võistleja tuli ilusti jooksusammul distantsi lõppu. Võtsin vastu selle paljude jaoks valusa koha - viimane. Õpetas ja andis nii palju. Ei karda enam tagant esimeseks tulla ja võtan vabalt.
Meil oli lõbus õhtu!

Jõudsime kambaga Sillamäe spordihoonesse ööbima. Käisin isegi peakorraldajaga jooksutiirul enne magusat ööund. Esialgu ekslesin nii 3 km, kuid ümbrust tuleb ka avastada. Ringike nähtud ja muud kepsutamised tehtud. Energiat täis ja valmis panustama.

Viide
Tänase 6h jooksu pühendan emale, tänu kelle toele ma kõike nii südamega teha saan. Kõik lapsehoiud, kõik suved treenimiseks, kõik pikad autosõidud, kõik toetavad žestid. Aitäh! Kingitud pildiraam ütleb kõik.
Kukupesa.ee

(Fotod)

pühapäev, 24. september 2017

18 nädalat jooksulainel

16 nädalat Hasso  juhendamisel püütud kompromisse luua. Võib olla justkui mõistusehääl, mida tuleb kuulata, aga esialgu tuleb vaielda ja maksimum plaan välja käia minu poolt. Päris hulluks eneseületuseks sel aastal ei muutu ükski jooks- targalt, ühtlaselt, enesekindlalt.

Esmaspäeval oli päev peale Iisaku Rahvajooksu üllatusvõitu. Olgu tänatud superkompentsatsioon! Puhkasin trennist.

Meenutus. Pärast Iisaku Rahvajooksu. Autor: A.Komšin
Teisipäeval 12 km jooksu, keskmine pulss 145 SLS (148 tuli) ja võimlemine, 2*100m kiirendust, venitused. Aega kulus 1:22:28.

Kolmapäeval puhkasin. Või no päriselt tegelesin oma raamatu kirjutamisega, tiitellehtedega ja kaanega..tuleb ikka kogu hing sisse köita. Mõtlesin kõige soodsamaid variante ja fännasin Oriflame Wellness elustiili tutvustamist ning uute teadmiste omandamist. Uuel aastal ma veel reisin! Et kõik mahuks 24 h sisse siis tuli kõigest 2h und, mis pole tervislik.

Neljapäeval toimus Eratreening.ee ühistreening Toomemäel. Väga palju energiat oli üle ja see mägi tundus lõpuks ometi köki-möki üles joosta. 4 korduse asemel tuli minul 5, sest oli seda särtsu sees. Aega läks 1:18:13 ja distants kokku 5,85 km. Palju sellest ajast kulus harjutustele nii mäel kui sirgel. Öösel taas õppisin, lugesin, püüdsin selle ja järgmise kuu plaanid kokku panna. Taas ööpäeva peale 2h und.

Reedel sõitsime maale rahu nautima. Toksisin kõrgelt puult kõik ploomid alla, kuus esimest tillukest oli valminud. Õun, kurk, tomat, pirn olid oma aias teemaks.

Laupäeval korraldasin JÜG 26.lennu B-klassi kokkutulekut. Lihtsalt olin kinni pannud toreda koha Jõgeval nimega Ateljee. Olin varakult kohal ja valmis kõiki kallistama. 26st tuli 18 kohale kui ma ei eksi - juhuu! Õhtu/öö oli huvitav, saime uut infot ja tunnustada üksteise saavutusi ning tantsida, külastada 10 viimasega pubi. Ilma alkoholita oli päris lõbus nii mõnelgi, vabad ja õnnelikud inimesed. Taas 2h und. Hommikul käisime naisperega metsas seenil ja olime lihtsalt metsas vaikuse ja rahu rüpes. Maakodu annab palju väärtust elule juurde.
Vastupidav korilane
Pühapäeval olin nagu torisev siil. Väsimus jõudis lõpuks kohale. Sõit bussiga Tartusse ja siis tore lõunauinak. Ilm oli fantastiline, kuid lihtsalt magasin maha. Kohe unest toibudes 15 km jooksu, pidi olema keskmine SLS 145 aga tuli 159, mida ma ei usu..nii lihtne ja tiksuv oli. Seega vöö või kell? Kumb teist mind petab? Igatahes pimedas ja linnatulede saatel need kilomeetrid läbitud said ajaga 1:49:23. Kätekõverdusi hakkasin ka tegema 2*10 igapäevaselt, sest kõige nõrgemad lihased on rinnalihased ja alati peale ühistreeningut, kui teeme kätekaid, tunnen lihasvalu. Loomulikult jälgisin ka Hannese ultrapingutust ja olin uhke kui lausa teine koht saabus ja 200km piir ületatud sai.


Nb! Kui ma kirjutan puhkasin, siis see tähendab üksnes trennist vaba aega. Sel ajal teen palju muud innustavat ja loomulikult täistööajaga tööl käin samuti :)

6h plaan on omale see naiste rekord võtta. Näis, mis saab ja millised konkurendid rajal. Enesekindel? Just!

Nüüd mõned pildid nädalavahetusest:
Kiilike lendas vanaema kaunistama

Vanaemaga kivi otsas
Seenelised

kolmapäev, 20. september 2017

Äratuskell!

Mõttelaad, hoiakud, arusaamad, suhtumine - neli olulist teemat, milleta ei saa mitte midagi suurt maailma mõistes luua ja end tõeliselt elava inimesena tajuda. Ilmselt ka minu ISE on palju nõudlikum kui inimestel, kes pidevalt toetuvad kaasa najale. Mul on ometi täielik õigus end tugeva naisena tunda!

Kuidas mina mõtlen on puhtalt minu eraasi. Kui otsustan seda Teiega jagada - palju õnne, õpite minu sisemaailma tundma. Kas mõtlete 24-7 ainult lilledest ja linnulaulust või on vahel ka sügavam psühholoogia mängus?

Olen treeninud end võitja mõttelaadi omaks võtma - hei! see ei tähenda, et end teistest paremaks pean, vaid lõpuks ometi kogu hingest väärtustan end ja tean kuhu jõuda soovin. Mina olen päriselt mina ja see teeb õnnelikuks! Soovides jõuda oma hiigeleesmärgini ei saagi kõigile noogutada ja meeldida - tekib grupp alaväärsuskompleksides vaevlevad inimesi, kes püüavad rongiga kaasa joosta, kuid tulutult. Tuleb oodata uut või ehitada enda isiklik, kuid palun mitte minu ideedest, sõnadest inspireeritult- vähemalt küsi või viita, mitte esitle ainulaadsena. Tuleb olla originaalne, mitte kopeeriv hall mass.

Hoiakud on muutunud järjest enesekesksemateks. Kõiki ei saa korraga aidata, tuleb pühenduda ja valida. Kas omad, inimesed, kes austavalt minusse suhtuvad või võhivõõrad?

See kuidas minu arusaam ajas muutub on igati terve nähtus - ma kasvan. Kõigiga sõber olemine pole enam mulle oluline. Tuleb leida oma kullaterad liivast.

Suhtumine ehk tundub tõesti ülbe kui mind silmast silma ei tunne. Reaalselt mind tundma õppinud inimesed teavad, et olen suure ja sooja südamega, sageli liigagi hea...mis on põhjustanud mulle endale palju valu hiljem. Seega kaitsemüür ongi ees ja igaüht enda tsooni ei lasegi. See kõik on tunnetamise küsimus. Usalda aga kontrolli või oota ja õpi tundma.

Küsimuste korral kirjuta karmenlepp@gmail.com ja vastan meeleldi. Ekstra pühendusega postitusi pole vaja - tõstame ikka nõrgemaid üles ja tugevamaid patsutame tunnustuseks õlale nagu kirjutamata reeglites, samal ajal lubades tunda ja mõelda, öelda vabalt. Solvunu peab leidma endas mingi külje mida tuleb põetama hakata.
Suvised lilled, Teile, mu toetajad! Ja vihkajatele meeldivat eneseleidmist!


teisipäev, 19. september 2017

Kuhu te trügite?

Kes on kursis Jõhvi Rahvajooksu kätlemistseremooniaga, see saab vast paremini aru minu mõtetest. Natuke arutleks siit ja sealt...

Igatahes on kaotada raske. Neljas koht on veel kõige valusam...nagu peaaegu, kuid jääb puudu. Miks puudu jäi? Miks teised olid paremad? Esimene mõte ongi, et mis mõttes mingid profid tulevad külajooksule ega lase tunda poodiumirõõmu rahvasportlastel, kes ei kuulu klubidesse ja teevad ise oma peaga trenni. Olen mõelnud, tundnud, kuid vaikisin ja neelasin kadeduse ja kibeduse alla. Mis seal ikka, tuleb edasi minna ja paremaks areneda. Kes esimesena finišijoone ületab on võitja ja kõik. Teda tuleb tunnustada, isegi kui seest kripeldab ja tahaks nutta, aga ta on tegija!

Kõigil on ju võimalik see toetaja või treener enda kõrvale leida, kui vaid ise usin olla ja prioriteete veidi muuta-rahvasportlased on ülimalt abivalmid oma teadmisi jagama-küsi! Kaotustest on nii palju võita ja iga jooks annab uue pusletüki. Mida saab võita kaotusest? Äkki just seda, et tunnetada emotsiooni ja näha kui õnnelikud on inimesed poodiumil. Tekib nälg ise ka sinna jõuda ühel päeval. Enne seda on aga vaja teha trenni ja korralikult, ning targalt tempot ning puhkeaega planeerida. Mida see jooks siis ikka annab kui medalit ei saa? Väga palju aimu iseenda füüsilisest ja vaimsest vormist. Saab ennast analüüsida, kas on ikka nina verel või pigem jalutuskäik pargis jooks või hoopis mingi kolmas vahepealne oleskelu. Millisel kilomeetril hakkab raske, milline pinnas on sobiv, milline riietus ja tossuvalik tundub kõige mugavam antud päeval.

Näiteks kaasblogijad Viigi ja Maris mõtlevad nüüd ultramõtteid, täpselt nagu minagi peale oma esimest maratoni ja esimene reaktsioon oli, et miks? Miks nad tulevad minu alale jalga tõstma ja isegi ei maini, et minu blogist on saanud idee. Kuhu te trügite? Kas üldse nad teadsid enne ultrajooksu olemasolust? See oli selline selgusemoment...

Kui nüüd päris aus olla, siis minu esimene ultramõte sai täitsa valmis Rünno Ruul-i postitusi ja google abil leitud artikleid lugedes. Isegi alateadlikult hakkasin neoonset roosat kandma. Aitäh!

Enne mõtlesin ja siis lõpuks ütlesin välja, et tegelikult on see ju tore, et uusi julgeid juurde tuleb. Huvi kasvab ja konkurents tiheneb. Kõigil on meil võimalus proovida erinevaid alasid ja leida sobiv. Keegi teine ei saa Sinu isiklikke võite võtta peale sinu iseenda. Lõppude lõpuks on võitja see, kes pingutab ja õpib, areneb ja kogeb ning ei unusta inimesi, kes olid alguses kõrval kui teised vaid naersid välja öeldut või kõvasti mõeldud unistusi.
Emotsiooniga edasi!

esmaspäev, 18. september 2017

Motivatsioon


Viide
Juba minu päris esimeses postituses oli kirjas, et alustasin oma teekonda aktiivsema ja ilusama endani sellest, et vaatasin igasuguseid videoid Youtube vahendusel. Minu päris esimene postitus blogimise ajaloos oli järgmine:

3.august 2014 Kas videote vaatamisest ei piisa?

 "Ma võin neid treeningvideoid nii palju vaadata, aga ikka midagi ei muutu!" Elukaaslane kuulis seda lauset minu suust ja kirjutas paberile üles (ise muigas).
 Järjekordselt olin end unustanud teiste saavutusi jälgima, seejuures pikutasin diivanil ja kommenteerisin, et pole üldse rasked harjutused. Läks ikka mitu nädalat, et otsusele jõuda mida enesega teha. Jalutada, keerutada graatsiakettal, teha harjutusi kõhule-seljale, teha kõike korraga? Nii ma siis tegingi ühel päeval ühte videot järgi, jätsin pooleli, võtsin uue ja kõik taas kordus- polegi nii lihtne, või mis? Kujutan ette, et paljud ilusast ja tervest kehast unistajad on samasuguses olukorras olnud. Arvatavasti pole inimest, kes oma elu jooksul poleks kasutanud taolist väljendit: "Küll homme teen, homme on parem päev."
 Algusesse tagasi minnes vastan iseendale:"Loomulikult ei muutu midagi pelgalt vaatamisest, nende videote järgi peab järjepidevalt end liigutama, siis on ka arengut näha." Tänu selle lause kirjapanemisele ja igapäevasele nägemisele ma end muutma hakkasingi. Mida ja kuidas ma tegema hakkasin, sellest juba järgmisel korral...

Ja nii saigi see algus tehtud. Mõte blogida tuli jalutades taas ringi oma beebivankriga ja tundes, et tahaks jäädvustada enda teekonda ja kui keegi virtuaalselt märkaks ja paar head sõna poetaks oleks veel toredam. Ega lähedasi väga ei huvitanud sel ajal kuidas minul läheb, ikka uuriti kas tital on kõik hästi, mis oligi normaalne.

Järgmine postitus oli selline:

4.august 2014 Millest ma alustasin?

Mul sündis imearmas tütar 2013aasta detsembris. Haiglast koju jõudes kaalusin 75kg. Olen 163cm pikk ja stabiilselt 60kg kaalunud. Alustasin jalutamisega, alguses 3km, siis 5km ja parimatel päevadel 12km. Suur motivaator oli endomondo.com, kuhu sain lisada enda kilomeetrid ja aja. Osalesin ka erinevates väljakutsetes, kes kärutab jaanuaris kõige rohkem ja muud sarnased. Võtsin eesmärgiks käia veebruaris iga päev 10km. Toitumist ma ei muutnud. Umbes kolme kuuga jõudsin kaalunumbrini 65. Lisaks hakkasin tegema kükitrenni, kõhulihaste väljakutseid. Kaal seisis. Jalutamine jäi erinevatel põhjustel soiku ja otsisin pidevalt vabandusi. Talve jooksul läks katki kaks paari saapaid, kannad olid tihti villis. Jope oli suur, pükstele pidin vöö peale panema. Siiski ma ei andnud alla...

Täna on 19.september 2017 ja ma pole siiani alla andnud. On olnud väga raskeid momente ja trennipause. Mõttetööd ja intriige ning pisaraid ja naeru elus. 2014 poleks ma eales osanud mõelda, et minust saab keegi, kes nii palju end jagab ja sellist arenguteed läbib..endaga sõbraks saab ja enesekindlaks naiseks müürilillest sirgub.

Olen taas videod avastanud, kuid kõige enam keskendunud just jooksjate elulugudele ja samuti motiveerivad/inspireerivad kõned liigutavad mu mõttemaailma. Ma suudan kõike millesse usun ja kui veel end liigutada...siis imed juhtuvad. 1% annet ja 99% tööd!

6. august 2014 kirjutasin:

Sageli arvatakse, et toitumise ja treeningu peab korraga paika saama. Seetõttu on väga keeruline alustada. Usun, et parim viis on samm-sammult liikuda tervisliku eluviisi poole. Muidugi on ka erandeid, kuid kui iseseisvalt püüelda (ilma personaaltreenerita ja toitumiskavata) siis tundub rahulik tempo mõistlik, sest tänapäeval on nii palju erinevaid allikaid ja informatsiooni milles peab orienteeruma. Peab leidma enesele sobivad variandid nii treeningu kui toidu osas.

Mulle tundub, et liiga palju keskendutakse sellele mida ei ole soovitatav süüa, vähem aga sellele, mis on puhas ja kvaliteetne toiduaine. Näiteks arstid soovitavad loobuda rasvasest, vürtsikast ja soolasest toidust, kuid tavainimene, kes on harjunud just sellise toiduga ei oskagi alternatiive leida. Mõistlikum oleks kohe anda nimekiri toituainetega, mis on lubatud ja kasulikud.

Reklaamid levitavad laialdaselt valeinfot ning inimesed ei oska ridadevahelt lugeda. Näiteks krõpsureklaam, kus lõpus on "SÖÖ ÕIGET ASJA". Mis mõttes on krõpsud õige asi?  Lastele on see eriti kahjulik, sest nad ei oska veel sellise maailmaga arvestada. Ilmselt reklaamiohvriks on langenud meist igaüks ning see on tegelikult päris nukker. Isiklikult juba kardan seda aega mil mu pisipiiga on nii vana, et kommi ja limonaadi soovib.

Õnn seisneb pisiasjades. Alustasin tänast päeva kaerahelbepudruga. Kärutasin 9 kilomeetrit ja keerutasin end 15 minutit graatsiakettal. Rohkem polegi vaja, et esmane rahulolu saabuks.


Naised, mehed! Te suudate end järjepidevalt tegutsedes üles töötada! See on kõigile kättesaadav! Liigutage end!

Minu lemmiktsitaadid 24.august 2014 olid järgmised:
  •  Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust. Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma. Lennart(-Georg) Meri
  • Kõige aeglasemgi, kes eesmärki silmist ei kaota, liigub ikkagi kiiremini kui see, kes sihita ringi hulgub. Gotthold Ephraim Lessing
  • Igaüks meist saavutab seda kindlamini ja hõlpsamalt oma eesmärgi, mida vabamalt ja iseseisvamalt liigub ta oma teel. Johann Heinrich Pestalozzi
  • Tähtis pole mitte see koht, mida omame, vaid suund, kuhu liigume. Lev Tolstoi
  • Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta. Paulo Coelho
  • Sa oled kaotaja alles siis, kui sa lõpetad üritamise. Mike Ditka
  • Võimekus näitab, mida sa oled võimeline tegema. Motivatsioon määrab selle, mida sa teed. Suhtumine dikteerib, kui hästi sa seda teed. (Your talent determines what you can do. Your motivation determines how much you are willing to do. Your attitude determines how well you do it) Lou Holtz

pühapäev, 17. september 2017

17 nädalat jooksulainel

15 nädalat Hasso treenitav olnud. Nüüd sai juba isiklik rekord parandatud ja on veelgi suurem motivatsioon hea õpilane olla. Talvel minu põhi saab lõpuks ka laotud. Aasta 2018 suured võidud, hoidke alt!

Esmaspäeval oli päev peale maratoni, milles tuli uus isiklik rekord. Pidin tunnike aktiivselt jalutama, kuid see piirdus reite kangeks minekuga ja 1,75 km jalutuskäiguga. Olin ka eelnevalt Tallinna peal palju liikunud.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval käisin Hannesega Haanja 100 plaane arutamas, alati on hea kogenud ultrameeste tarkusi kuulata. Sai sörgitud 6 km ja aega kulus 32:44. Pulss küll näitas imelikke numbreid, aga rääkimistempo oli. Jalutasin ka mõned kilomeetrid.

Neljapäeval  jalutasime Reioga Toomemäele ja tegime ühistrenni. Treener andis nõu ja nii meil see vihmasabinane jooksu-kõnni-võimlemise-kätekõverduste ja venituste trenn tehtud sai. 8,29 km ajaga 1:15:37. Pulssi näitas maksimum 223 l/min, mis oli ikka väga müstiline, vahetasin ka patarei, kuid endiselt üle 200 on maksimaalse pingutuse juures. Ehk taastumisvärk. Keskmine pulss oli 129 l/min.

Reedel puhkus Mäetaguse mõisas ja spas. Sõime head ja paremat ning nautisime mullivannis ning saunades vedelemist.

Laupäeval puhkuse lõpp Mäetaguse mõisas ja spas.

Pühapäeval võistlesin ja võitsin. Iisaku Rahvajooks
Nb! Kui ma kirjutan puhkasin, siis see tähendab üksnes trennist vaba aega. Sel ajal teen palju muud innustavat ja loomulikult täistööajaga tööl käin samuti :)