kolmapäev, 20. september 2017

Äratuskell!

Mõttelaad, hoiakud, arusaamad, suhtumine - neli olulist teemat, milleta ei saa mitte midagi suurt maailma mõistes luua ja end tõeliselt elava inimesena tajuda. Ilmselt ka minu ISE on palju nõudlikum kui inimestel, kes pidevalt toetuvad kaasa najale. Mul on ometi täielik õigus end tugeva naisena tunda!

Kuidas mina mõtlen on puhtalt minu eraasi. Kui otsustan seda Teiega jagada - palju õnne, õpite minu sisemaailma tundma. Kas mõtlete 24-7 ainult lilledest ja linnulaulust või on vahel ka sügavam psühholoogia mängus?

Olen treeninud end võitja mõttelaadi omaks võtma - hei! see ei tähenda, et end teistest paremaks pean, vaid lõpuks ometi kogu hingest väärtustan end ja tean kuhu jõuda soovin. Mina olen päriselt mina ja see teeb õnnelikuks! Soovides jõuda oma hiigeleesmärgini ei saagi kõigile noogutada ja meeldida - tekib grupp alaväärsuskompleksides vaevlevad inimesi, kes püüavad rongiga kaasa joosta, kuid tulutult. Tuleb oodata uut või ehitada enda isiklik, kuid palun mitte minu ideedest, sõnadest inspireeritult- vähemalt küsi või viita, mitte esitle ainulaadsena. Tuleb olla originaalne, mitte kopeeriv hall mass.

Hoiakud on muutunud järjest enesekesksemateks. Kõiki ei saa korraga aidata, tuleb pühenduda ja valida. Kas omad, inimesed, kes austavalt minusse suhtuvad või võhivõõrad?

See kuidas minu arusaam ajas muutub on igati terve nähtus - ma kasvan. Kõigiga sõber olemine pole enam mulle oluline. Tuleb leida oma kullaterad liivast.

Suhtumine ehk tundub tõesti ülbe kui mind silmast silma ei tunne. Reaalselt mind tundma õppinud inimesed teavad, et olen suure ja sooja südamega, sageli liigagi hea...mis on põhjustanud mulle endale palju valu hiljem. Seega kaitsemüür ongi ees ja igaüht enda tsooni ei lasegi. See kõik on tunnetamise küsimus. Usalda aga kontrolli või oota ja õpi tundma.

Küsimuste korral kirjuta karmenlepp@gmail.com ja vastan meeleldi. Ekstra pühendusega postitusi pole vaja - tõstame ikka nõrgemaid üles ja tugevamaid patsutame tunnustuseks õlale nagu kirjutamata reeglites, samal ajal lubades tunda ja mõelda, öelda vabalt. Solvunu peab leidma endas mingi külje mida tuleb põetama hakata.
Suvised lilled, Teile, mu toetajad! Ja vihkajatele meeldivat eneseleidmist!


8 kommentaari:

  1. Olen viimasel ajal täheldanud jah mingit sellist justkui vastasseisu meie spordiblogijate seas. Eks see sinu vastleitud ensekindlus on inimestele ootamatu ja jãtab ülbe mulje.
    Mina tean sind ka silmast-silma ja mulle see vast nii teravalt hinge ei poe. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa vihast või ülbusest teistele ära üritad panna.
    Eks blogi vahendusel jätame me paraku teistsuguse mulje oma lugejatele. Laura ütles, et mina tundusin ka enne kohtumist natukene üleolev ja järsk :D
    Eks ma päris mömm muidugi pole,aga tegelikult ju sõbralik ja rõõmsameelne inimene.
    Eks sul on valida, kas tulistad nii otseseid postitusi edasi ja saad mõningase pahameele osaliseks või ei kirjuta üldse oma mõtetest. Kumbki ei tundu ideaalne :)
    Klikkide arvu vast tõstab mõnuga? See ju ainult positiivne.

    VastaKustuta
  2. Eks loetakse jaa imeasju välja. Kui kirjutan, et olen tugev leiab uus/ajalooga mitte kursis olev lugeja, et "okeii, fine, mina olen nõrk siis" jne. Hullult tore oleks nagu reaalselt inimestega suhelda ja kohe siis tagasisidet anda mitte vinduda oma "mis mõttes ta nii kirjutab".

    Tänks! Minu valik on olla mina ise ja kellegi teise pärast end muutma ei hakka.

    Ja kes motivatsiooni otsib võiks lugeda esimesi postitusi arhiivist, mitte võrrelda praeguse minuga end. ;)

    VastaKustuta
  3. Asi sai ju alguse (või jätku) sellest, et siin blogis toodi NIMELISELT inimesed välja ning süüdistati neid milleski, milles nad süüdi pole. Tsiteerin: "Näiteks kaasblogijad Viigi ja Maris mõtlevad nüüd ultramõtteid, täpselt nagu minagi peale oma esimest maratoni ja esimene reaktsioon oli, et miks? Miks nad tulevad minu alale jalga tõstma ja isegi ei maini, et minu blogist on saanud idee. Kuhu te trügite? Kas üldse nad teadsid enne ultrajooksu olemasolust? See oli selline selgusemoment..."

    See pole reaalne suhtlemine inimestega, mida siin nii hoogsalt soovitatakse.

    Krigistasin hambaid juba selle eelpool väljatoodud tsiteeringu peale, aga ei hakanud kirjutama. Lihtsalt, üks küsimus... mis ajast on ultrajooks sinu oma, et sellest kirjutades või seda tehes peaks sulle viitama? :D See lihtsalt kõlab nii uskumatult, et ei tea kas nutta või naerda.

    Üpris elu24 kategooriasse läheb see blogi juba, spordist on asi kaugel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Armas lugeja, kas sa postituse lõpuni lugesid? Sisust aru said? Süüdistasin? Selgitasin nii otsekoheselt neid tundeid "trügimisest".

      Miks ma ei või oma blogis pidada ultrajooksu enda alaks...24h jooks. See oli arvamus, sest antud ajahetkel teisi naisultrajooksjaid radadel väga pole, kes ka kajastasid oma teed. See ei tähenda seda, et teised proovida ei võiks.

      Kustuta
  4. Kas su alles leitud enesekindlus põhinebki ainult teiste maha tegemises ja igapäevastest youtube motivatsiooni videodest? Tõsine elu24 juba siin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Keda ma maha teen? Kui keegi tunneb puudutatuna, siis on temas probleem. Tore kui elu24 siia siis lugema ja anonüümsena kirjutama kutsub.

      Kustuta
    2. Kas mitte hiljaaegu sa ei kirjutanud midagi stiilis, et kui teised vahivad seebikaid ja istuvad netis, siis mina loen raamatuid? Vaadates viimaste päevade postitusi ja seda kui kiiresti vastad, siis teed seda sama ju ise praegu. Parem tegele oma lapsega ja leia temast motivatsiooni ning enesekindlust kui et kogu aeg leierdad kui enesekindel sa oled jne... Kui oleksid nii enesekindel ja rahul iseendaga, siis ei vaevaks sa ju oma pead sellega, et mida keegi arvab või mis kommentaari kirjutab-ole siis see inimene, keda sa kirjeldad ennast olevat-las koerad hauguvad, karavan ju läheb edasi...

      Kustuta
    3. See stiilis teised vahivad seebikaid oli mulle endale...nii ma ise aastaid tagasi tegingi. Enne selle blogi loomist.

      Hmm..kui ma suudan mitut asja korraga teha, siis see ongi minulik. Vastan nii nagu soovin. Millest selline järeldus, et lapsega ei tegele?

      Anonüümne kommenteerija on väga enesekindel kindlasti olla! ;)

      Kustuta