teisipäev, 19. september 2017

Kuhu te trügite?

Kes on kursis Jõhvi Rahvajooksu kätlemistseremooniaga, see saab vast paremini aru minu mõtetest. Natuke arutleks siit ja sealt...

Igatahes on kaotada raske. Neljas koht on veel kõige valusam...nagu peaaegu, kuid jääb puudu. Miks puudu jäi? Miks teised olid paremad? Esimene mõte ongi, et mis mõttes mingid profid tulevad külajooksule ega lase tunda poodiumirõõmu rahvasportlastel, kes ei kuulu klubidesse ja teevad ise oma peaga trenni. Olen mõelnud, tundnud, kuid vaikisin ja neelasin kadeduse ja kibeduse alla. Mis seal ikka, tuleb edasi minna ja paremaks areneda. Kes esimesena finišijoone ületab on võitja ja kõik. Teda tuleb tunnustada, isegi kui seest kripeldab ja tahaks nutta, aga ta on tegija!

Kõigil on ju võimalik see toetaja või treener enda kõrvale leida, kui vaid ise usin olla ja prioriteete veidi muuta-rahvasportlased on ülimalt abivalmid oma teadmisi jagama-küsi! Kaotustest on nii palju võita ja iga jooks annab uue pusletüki. Mida saab võita kaotusest? Äkki just seda, et tunnetada emotsiooni ja näha kui õnnelikud on inimesed poodiumil. Tekib nälg ise ka sinna jõuda ühel päeval. Enne seda on aga vaja teha trenni ja korralikult, ning targalt tempot ning puhkeaega planeerida. Mida see jooks siis ikka annab kui medalit ei saa? Väga palju aimu iseenda füüsilisest ja vaimsest vormist. Saab ennast analüüsida, kas on ikka nina verel või pigem jalutuskäik pargis jooks või hoopis mingi kolmas vahepealne oleskelu. Millisel kilomeetril hakkab raske, milline pinnas on sobiv, milline riietus ja tossuvalik tundub kõige mugavam antud päeval.

Näiteks kaasblogijad Viigi ja Maris mõtlevad nüüd ultramõtteid, täpselt nagu minagi peale oma esimest maratoni ja esimene reaktsioon oli, et miks? Miks nad tulevad minu alale jalga tõstma ja isegi ei maini, et minu blogist on saanud idee. Kuhu te trügite? Kas üldse nad teadsid enne ultrajooksu olemasolust? See oli selline selgusemoment...

Kui nüüd päris aus olla, siis minu esimene ultramõte sai täitsa valmis Rünno Ruul-i postitusi ja google abil leitud artikleid lugedes. Isegi alateadlikult hakkasin neoonset roosat kandma. Aitäh!

Enne mõtlesin ja siis lõpuks ütlesin välja, et tegelikult on see ju tore, et uusi julgeid juurde tuleb. Huvi kasvab ja konkurents tiheneb. Kõigil on meil võimalus proovida erinevaid alasid ja leida sobiv. Keegi teine ei saa Sinu isiklikke võite võtta peale sinu iseenda. Lõppude lõpuks on võitja see, kes pingutab ja õpib, areneb ja kogeb ning ei unusta inimesi, kes olid alguses kõrval kui teised vaid naersid välja öeldut või kõvasti mõeldud unistusi.
Emotsiooniga edasi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar