neljapäev, 14. september 2017

Päriselt elamine...

Olen jõudnud mõtete ja tunnetega punkti, kus tean, mida saavutada soovin ega pelga absoluutselt olla mina ise. Suutsin lõpuks oma aastaid materdatud enesehinnangu korda putitada, mis on tänaseks ülikõrge, lisaks totaalse enesearmastuse avastamine.

Keegi teine (meessoost isik) pole vastutav minu õnne eest, saab üksi olles ka väga õnnelik ja rahulolev olla. Väga palju elukooli ja eneseleidmist, lisaks suureks kasvamist enne 25 eluaasta saabumist. Kõik valu ja depressioon, magama nutetud ööd on aidanud avada silmi... õpetanud tulema ka kõige hullematest olukordadest välja. Täna õnnelik ja vaba olles ei unusta ka seda, kust olen tulnud ning kuhu jõuda soovin. Mina olen siin võitlemas, tõestamas ja eeskujuks nii paljudele. Ma ise tahan sellist teed jätkata.

Idee raamatuks on juba peale esimest ultrajooksu olnud. Paljusid sugulasi, tuttavaid ja pöidlahoidjaid huvitab, kuidas see mõtlemine sinnani jõudis. Lisaks oleks ka endal mõnus lehti keerata ja jooksudest ning Mindset-ist üleüldiselt lugeda. Isegi osa kaks on plaanis kui aastaid juba turjal rohkem ning ka tiitleid. Ootan hinnapakkumised ära ja siis läheb tööks vägeva eesmärgi nimel. Kahju, et juba kadunukeste nimekirjas olev sugulane Heino Kiik häid mõtteid ja soovitusi kirjastamise osas enam jagamas pole.

Mina lähtun sellest, et proovima peab ja unistamine saab tiivad kui järgnevad teod.

Kui raamat ühel kaunil päeval väljas, siis arvan, et blogimist sellisel kujul enam ei toimu. Mulle meeldib see kõik, kuid see võtab ka aja, mis võiks olla väärtuslik uneaeg, pikem ema-lapse aeg või reaalselt tulutoov üritus.

Kinniselt saab ka omi mõtteid jäädvustada kui vajadus tekib. Sotsiaalmeedia on väsitav kui pidevalt sellega "tööd teha". Seega hüvasti Facebook kui minu pisike maailm saab loodud.

Näeme jooksuradadel ning rohkem päriselu!

Täna õhtul suundun ema ja tütrega Mäetaguse mõisa puhkama (staadionimaratoni võit). Ei mõtlegi kõike laivis üle kanda või suurt postitust koostada. Iman endasse need hetked, mis päriselt loevad.

Pilt: kukupesa.ee
Peagi ripub ka minu ema seinal.
Saabusid ka imelised ja nii minulikud visiitkaardid. Samuti autor: kukupesa.ee

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar