esmaspäev, 13. märts 2017

Esimene nädal peale pikka mõõna

Kunagi sain mitmeid kirju teemadel, et kuidas pisikese lapse kõrvalt jõuan trenni teha. Sel ajal püüdsin motiveerida ja kinnitasin nii küsijatele kui ka endale, et kõik on võimalik kui tahe on olemas. Nüüd mõistan, et alati ikka ei saa, eriti veel nii, et pärast liigutamist endal hea tunne oleks ja tuleb olla ülimalt tänulik, et on toredad hoidjad lähedaste näol võtta aeg-ajalt. Nüüd on ka minu laps nii vana, et saan "murekirjadest" paremini aru. 

Kõige keerulisem ongi haigusperioodidel. Esimesed kaks hoolduslehte püüdsin hoida tuju, et küll kõik paremaks muutub ja peagi tagasi jooksuradadel olen. Viimane kord olin tuulerõugetes lapsega "toavangis". Tekkis juba trots ja uni oli väga katkendlik pidevalt. Ainus meeldiv tegevus oli söömine, kuid nii hakkas ka kenasti kõik pehmenema ja kaal tiksuma juurde. Teadlik halvasti toitumine on juba tase omaette. Õnneks jõudsin mingil momendil ükskõiksuseni ja kinnitasin endale, et see pole veel maailmalõpp kui eesmärgipäraselt tegutseda pole võimalik. Tuleb uuesti alustada ja mõista, et elus ongi tõusud ja mõõnad. Harju ära!

Vahel ilmutab minus end idealist, kes tahaks ja teeks kõik mingi kummalise kinnisidee pärast. Hetkel on ka üks põnev ja suur eesmärk end pähe istutanud, kuid üritan seda ideed oma peas hoida, mitte veel siia kirja panna. Las teod räägivad enda eest, nii on kõigile parem.

Tegelikult tahtsin üldse kirjutada siia kui kuu on jooksukavas taas läbitud, kuid hea on panna peale esimest nädalat kirja ka muutus, mis kajastub pulsikella andmeid vaadates. Soovitan kella üldse ära panna kui pikem tubane periood käsil, ei teki tunnet "pean tegema, appi kui laisk ma olen, kõik läheb pekki" ja keskenduma olulisele. 

Sammud nädala jooksul, töö ja trenn:
Esmaspäev 24205 
Teisipäev 39211 
Kolmapäev 34371 
Neljapäev 32784 
Reede 15623
Laupäev 47125
Pühapäev 27884
Nagu näha siis on viiekohalised numbrid, põetades olid need numbrid kõik nii 3000 sammu juures. Pulsikellal on valitud kolmas tase, ehk siis raske füüsiline töö. 

Nüüd annan endale aega ümberlülituda trennitajaks ja lasen asjadel minna, mitte muretseda koguaeg. Jooksudega tuleb eneseväärtustamine tagasi ja toit muutub peagi kütuseks, mitte meelelahutuseks ja parimaks lohutajaks. Üliraske on end motiveerida kui esmane ülim eesmärk sai juhuslikult täidetud (Eesti naiste rekord 24h jooksus) ja teiseni on niii-niiiii palju tööd vaja teha endaga. 

Praegu on kõige olulisem end jooksukavas hoida ja mitte isetegevust hakata leiutama. Puhkan kui on vaja, teen trenni nagu kirjas ja kõik läheb hästi.  

laupäev, 28. jaanuar 2017

Ja lood on nii

Kui viirushaigused võtavad kontrolli, siis tuleb vaid loota ja tahta edasi treenida kui aeg soosib. Veidi veel säilitada külma närvi ja olen taas rajal. Kahjuks sel korral siis nii, et pidin oma jooksukava unustama ja olema valmis ravima ning und valvama, sest ka teised olid haiguste tõttu maas, kes varem sellisel ajal toeks on olnud. Positiivsust aitas säilitada see, et ma ise jäin terveks. Suurendasin oma D-vitamiini kogust ja tuju on juba talvise aja kohta hea. Ükskõik kui palju plaane ja varuvariante välja mõelda..alati on elul oma üllatus varuks.

Sellegipoolest mõjub tubane eluviis kehvasti. Kaal tõuseb järjepidevalt, sest toidukogused on sarnased töö- ja trenniajale. Järeldus minu puhul- kui raskeks ei taha minna, siis tuleb veel rohkem liigutama hakata ja mida varem seda parem.

Seoses järjekordse treeningpausiga tekivad igasugused mõtted. Kaks sammu edasi ja kolm tagasi ning taas alustada pole üldse tore, kuid vaimselt võib ju kasuks tulla selline kaos. Vaatamata kõigele tuleb edasi liikuda.

Märk juba tervemast lapsest:"Mul on luba kiiled lalad, pean vasti tillujooksule minema vist!"
Foto autor: Margit Partei

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Vähem riideid ja kiirem samm

Hommikul kuulsin Terevisioonist, et tänane päev on "uusaastalubadustest loobumise päev". Seega mõne lubaduse võib ära unustada nendest paljudest ja endale vähem peavalu põhjustada. Mina nimetaks siis tänast "tugevad jäävad, nõrgad kaovad" päevaks.

Mõtlesin, et kui täna end jooksma vean, siis läheb edaspidi juba lihtsamaks. Panin seekord 2 kihti vähem riideid ja oh üllatust, sama pulsi juures liikusin juba kiiremini kui nädal tagasi. Nagu ikka, oskan ma oma elu keerulisemaks elada, vähemalt nüüd püüan seda nippi rohkem kasutusele võtta, mitte valmistuda miinus kolmekümneks. Isegi suvistel võistlustel on see riietumine teemaks, sest kaua võib ühte ja sama viga teha. Esimesel maratonilgi üks vanem meesterahvas ütles, et kuumenen üle. Muidugi ma üldse ei kuulanud ja ajasin oma asja edasi. Täna vist jõudis kohale, et saab kiiremini ja kergemini ka.

Olen rahul. Jooksu lõppedes oli kuidagi eriti uhke tunne. Ikkagi minu üleeelmise aasta võistlustempo (siis ma olin ikka väga uhke ja arvasin, et paremini ei saagi, sest annan endast kõik) on praegune sörk. Kui vähe oli õnneks vaja. Viimaks hakkan jälle arenema!

Ja neile kes tunnevad, et olen kuhugi kadunud:
  • Ma jagan vähem ja elan rohkem
  • Lähen varem magama
  • Veedan vähem aega Internetis
Postitusi ilmub rohkem siis kui juba võistlused saavad alguse.
Olge sama rõõmsad kui Karmen õunapuu otsas! :)

Kuidas kulgevad Sinu treeningud? 

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Juba veidi värvilisem

Eelmine postitus oli nii masendav, et nüüd on kiiremas korras vaja midagi natukenegi normaalsemat kirja panna. Samas oli hea end avada ja kommentaarid motiveerisid end rajale ajama.

Võtsin endale aega ja teen võimalikult rahulikult kõike. Harjutasin end lapsega kell 21 magama jääma ning paari päeva pärast oli juba lihtsam ärgata. Saavutasin mõned kokkulepped jooksude osas (Grete saab hoitud) ja see muudab ka veidi lihtsamaks kõike. Vahel tahaks öelda endale, et "ära mõtle nii palju, viibi hetkes", kuid tahaks ju kohe praegu kõrgemale, kaugemale ja paremini. Kõik võtab aega ja ideaalseid olusid oodates võib kõik vajalik tegemata jääda.

Eile oleks tahtnud panna jooksule nimeks "vastik, vastik, vastik":

  • Tuul oli vastu
  • Külm oli alguses
  • Libe oli
  • Palav hakkas
  • Tundsin end suure lumememmena
  • Olin aeglane
Peale poolt distantsist tekkisid aga hoopis teised tunded/mõtted:
  • Ma liigun
  • Aeglane, kuid järjepidev on parem kui üldse mitte joosta
  • Kevadel on kõik juba hoopis rõõmsam kui ma jätkan võitlemist
  • Nii tore, et on palju teisi jooksjaid ka ilmunud blogima
  • Tundsin, et madalseis hakkab mööduma
  • Ma tean, et olen vastupidav ja küll kiirus/areng paremuse suunas läheb kui tööd teha selle nimel.
Täna tegin oma 14 km jooksu ja tunnen end palju rohkem endana. Vahepeal ongi tunne, et kõik on jamasti, aga enamasti on see mööduv. Vähemalt olen õppimisvõimeline ja nagu juba ammu teada, siis mõõnale järgneb tõus. 

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Jonni vastu aitab jooksmine ja ka vastupidi

Selles, et ma täna blogin on "süüdi" Mariliis. Tuli tööle kallistama ja pärast seda läks korraks ka minu tuju veidi paremaks. Aitäh sulle!

 Juba novembris tundsin, et midagi on pahasti. Detsembris enam head nägu teha ei tahtnud/osanud ja töökaaslased/tuttavad/lähedased mainisid, et olen nii kurb kuidagi. Või sarkasmiga, et olen eriti rõõmus koguaeg. Kui laps jäi haigeks, siis muutusid uneajad. Nii keeruline on ärgata, varem polnud mingit probleemi kohe tegutseda. Jooksma ei saanud minna mingi valemiga ning otsustasin, et jaanuarist alustan. Jõululaupäeva veetsin maal tütre, ema, vanaema ja õe seltskonnas. Edasi olid juba tööpäevad ning tundsin kuidas iga päevaga muutun aina tuimemaks. Aastavahetusel olin taas maakodus ja enamuse ajast nutsin ning magasin. Liigsöömine ka asja paremaks ei muutnud, aga lohutas mingil määral. Ma isegi ei tea täpselt mis see kõik on/oli. Mõni nimetab seda stressiks, teine laiskuseks, kolmas hoopis lootusetuseks või läbipõlemiseks. Ise arvan, et olen endaga tülis. On vaja leida tasakaal ja heaolu oma võimaluste või nende puudumise juures.

See oli ka minu täiskasvanuelu esimene aastavahetus üksi, ilma elukaaslaseta, ja kõik tundus veider. Mida rohkem teiste rõõmsaid pilte ja "Head uut aastat" soove jälgisin, seda õnnetumaks muutusin. Miks mina ei osanud endale ideaalset elu luua? Miks mina pean ootama? Miks mina pean kõige nimel end liigutama? Miks ei saa ma kohe tegeleda asjadega, mis mulle meeldiksid? Kui kaua jõuab üks inimene oma elus kannatada?  Ja nii see enesehaletsus jätkus.

Eilegi, peale bussisõitu Tartusse, pugesin voodisse kerra ja peitsin pea teki alla. Samas kordasin endale, et ma saan hakkama. Ma pean minema tööle, ma võtan end kokku. Panin õhtul jooksuriided diivanile ja lubasin hommikul jooksma minna. Kell helises ja taas lükkasin äratust edasi ning paha tuju jätkus. Tööl olin 10 minutit kauem ja olin veel kurjem enda peale. Jõudsin koju ja suunurgad all ning nutuvõru ümber suu asusin jooksuriideid selga kiskuma. Mõtlesin, et 3 km aitab küll ja kui ikka pole parem siis ei jooksegi. Jonn on kole asi. Liikusin vaikselt õue ja nagu võluväel sai läbitud 10 km ja tunne on teine, kuidagi natukene elusam. Sain  täna kätte ka oma jooksukava ja püüan edaspidi jälgida nii palju kui võimalik.

Joostes mõtlesin, et oleksin pidanud ikkagi Viimase Öö Unistusele minema, siis oleks aasta lõppenud positiivsete emotsioonidega.

Ühesõnaga natukene katki olen omadega, aga vaikselt püüan end tegudele suunata.
Jooksmine on hea algus. Tahaks ju ka olla rõõmus inimene, kuid ei taha üldse välja tulla.

Kuidas te positiivsust säilitada suudate?