laupäev, 22. aprill 2017

Kindral Tõnissoni jooks

Hommikul aknast välja vaadates oli taas lumi maas ja eriline "kevadrõõm". Grete oli valmis minijooksul osalema ja mina 7 km läbima. Tore oli näha Pannjärvele jõudes nii palju laigulisi rändajaid, kes siis 8kg/15kg kottidega mägesid alistama asusid.

Tillujooks oli 200m ja laps oli veidi pettunud, sest tahtis veel joosta. Kaasasin oma soojendusjooksule ja nii sai ka tema oma võistlust jätkata. Uhke medal sai rinda.
Olin kuulnud, et rada on rohkete tõusude ja langustega. Lootsin, et päris ära ei eksi ja jooks algas. Sai nii muda kui ka lörtsi ning veidi lumes sumpamist sekka. Mõnus vaheldus siledal asfaldil liikumisele. Kiiremad mehed jooksid kaugemal ees ja kulgesin erksa selja järgi kuni tuli järgmine tõus ja kellegi järgi joosta enam polnud. Jälgisin kollaseid nooli ja ikse. Piilusin ka selja taha ja kuna mõni järgi jooksis, siis arvasin, et ehk liigun õiges suunas. Paraku jõudsin liiga vara finišisse. Minu järgi 2 inimest vähemalt veel. Läbitud oli veidi üle 5 km alles. Ema ehmus ja arvas, et on mingi ime sündinud ja võitsin kõiki mehi. Hahahaa!

Hakkasin analüüsima, et kus ma siis mööda panin, kuid rada oli läbitud ja sain vaid enda üle naerda. Hooaeg sai avatud täieliku äpardumisega.

Sellegipoolest hea trenn oli ja hoidsin viimaste kilomeetrite jaoks jõudu, kuid nii kaugele ei jõudnud. Mis kehvasti, see järgmisel aastal uuesti ja siis juba õiget rada pidi. Minu viimase aja ebaõnne jälgides tundus kõik koomiline ja asjade loogiline jätk.

Minu rada
Mälestuseks sinilill ja tore päevake lähedastega.

esmaspäev, 17. aprill 2017

Kui oluline on puhata...

Viimane jooks oli 11.04 ja läbitud sai 6 km ning läbi valu elatud reedeni. Kirjutasin koheselt ka treenerile ja sain soovituse rahu anda jalgadele ja taastuda. Järgmised päevad käisin tööl ja valuvaigistid olid parimad sõbrad. Seekord ei aidanud minu tavaline "minipuhkus" vaid logelesin kolm päeva peamiselt jalad seinal. Minu tavaline minipuhkus näeb välja selline, et variant a- ei käi tööl aga teen pikema jooksu või b-käin tööl aga tegemist on jooksuvaba päevaga. Nüüd päriselt vedelesin, ligunesin kaua vannis ja kandsin kompressioonsääriseid. Sain ka lapsega kokkuleppele, et kui tema kell 6 ärkab, siis mängib oma asjadega ja laseb mul magada. Oli eeskujulik ja sain järjest 10 tundi und üle mitme aasta endale lubada.

Täna ärgates oli hoopis teistsugune tunne. Olin kohe energiat täis ja valmis päevale vastu astuma. See tunne on super! Jalad tundusid kerged ja mitte üldse minu valutavad koivad. Usun, et sain õigel hetkel piduri peale tõmmata ja jooksu/töövabalt olla. Loodetavasti enam liiga endale ei tee ja igaks juhuks säärised peale. Iga pisemgi valu on märguanne.

Kuigi täna oli kava järgi 8 km ja ÜKE, siis kulgesin hoopis nii nagu kunagi jooksmisega alustades. Ei vaadanud pulssi/kiirust ja 5 km tiir sai tehtud hea enesetundega. Pulss oli üleval, kuid selliste jooksude pärast ma ju ometi selle teekonnaga alustasin - mõnus pingutus ja rahulolu. Alustasin rahulikult ja tunnetasin igat sammu - see on puhas rõõm kui mitte midagi ei valuta. Lendamise tunne.

Puhanud inimene suudab palju rohkem. Suhtumine on parem ja probleemid tunduvad lahendatavad aja jooksul. No isegi blogima jõudsin.

Tahtsin lihtsalt öelda, et ma tunnen end täna hästi.

Eelmisel aastal olin kõik puhkused sisustanud jooksuvõistlustega. Hoog oli sees ja tundus aktiivpuhkus. Ei ole imeinimene ja sel aastal püüan targemalt tegutseda.

(Loodan, et homme on samad emotsioonid.)

kolmapäev, 12. aprill 2017

Ai on

Sain juba oma selle kuu jooksukava kätte ja esimese nädala peaaegu tehtud kui tundsin valu säärtes. Paar jooksu sain veel läbitud ja mõtlesin, et vaim on nüri ja jalad lihtsalt väsinud tööpäevadest. Eile peale 6 km katkestasin jooksu ja kõndisin pea maas koju. Mõtlesin esimese asjana, et kõiges on süüdi Osta Ära! kampaania (endas pettununa tuleb ju midagi/kedagi ikka süüdistada). Siis rahunesin ja otsustasin jooksud mõneks ajaks pausile panna. Ikka päris valulikuks läks asi. Pestud ja viimaks voodis lamades oli ikka ebameeldiv näriv valu. Kõik viitab luuümbrise põletikule. Soovitatakse rahu anda jalgadele, et võimalikult kiiresti taas korralikult liikuma saada (jooksma). Isegi tööl käia on piin, ilmselt valuvaigisti tuleb appi võtta. Liikuv eluviis võib vahel ikka päris karm olla. Peagi saabuvad kolm vaba päeva ja saab veidi koormust vähendada. Google andis igasuguseid vastuseid kui otsisin mingisugust infot sellise seisundi kohta. Aitäh Margitile, et ta kõik kirja on pannud ja äratundmis"rõõm" oli koheselt olemas - seega keda teema huvitab saab lugeda SIIT.

Plaanisin oma hooaja avada Ida-Virumaal XIII Kindrali jooksuga (22.04), kuid eks siis näis kas nii ruttu oma jalakesed korda saan.

Kes soovib lugeda võib osta ajakirja Sport ja tutvuda nelja spordiblogijaga. Minu kolm motivatsiooninippi leiab ka sealt.

Seega minu esimene vigastus - tere tulemast! Jälle kogemus juures.

pühapäev, 2. aprill 2017

Blogimine, väike võrdlus, huvi muutus

Blogimine on kuidagi unarusse jäänud. Isegi aktiivne piltide postitamine või mõtteterade jagamine ei tundu enam nii põnev kui varem. Ajan oma asja ja kui tulemusi (isiklikud rekordid) või pettumus jooksualaselt tuleb siis hõiskan. Blogisid on rohkem kui seeni metsas ja sisu on ka üpris sarnane (kaalulangetus, sport, beebid, kodud). Loomulikult on tore aeg-ajalt silma peal hoida, kuid midagi väga üllatavat pole ammu lugeda saanud. Kindlasti on oma osa ka läheneval blogiauhindade jagamisel, et tuleb end pildis hoida mingil viisil. Panin end viisakusest kirja spordiblogide alla. Kindlasti minu lemmikud on suuresti muutunud just ultraradade tõttu ja loodan, et mõni usin on end märkinud ära.

Kuna minu olulisemad võistlused on alles sügisel, siis pikalt ei laeku ka postitusi. Samas töö käib ja küll areng tuleb ka.

Kui kedagi huvitab kas ja kui palju treenin, siis võib julgelt piiluda SIIT.

Kuna mulle meeldib end iseendaga võrrelda, siis 2016 vs 2017 esimesed kolm kuud on siin:

Jaanuar  2016                                  Jaanuar 2017                         
313,74 km sammudes                     348,95 km sammudes
1 tund 52 minutit trenni                  13 tundi ja 15 minutit trenni
20,4 kilomeetrit jooksu                   129,2 km jooksu

Veebruar  2016                               Veebruar 2017                         
420,63 km sammudes                     317,31 km sammudes
22 tund 1 minut trenni                    5 tundi trenni
175,6 kilomeetrit jooksu                 31,1 km jooksu

Märts  2016                                    Märts 2017                         
350,77 km sammudes                     473,58 km sammudes
4 tund 37 minutit trenni                   16 tundi ja 8 minutit trenni
33,6 kilomeetrit jooksu                    151,8 km jooksu

2016 algus                                      2017 algus

1085,14 km sammudes                  1139,84 km sammudes
229,6 kilomeetrit jooksu                  312,1 km jooksu

Tasakesi paremaks, kiiret ju pole. Parimad jooksuaastad on veel ees!

Mäletan veel neid kordi kui 3 km jooksu oli nii suur võit, no selline "oh, jess" tunne tekkis kui lõpuks koju pesema jõudsin. Täna ma isegi ei oleks nii lühikese vahemaa läbimiseks nõus dresse selga panema. Kui varem oli põhiline eesmärk katsetada kas jõuan läbida teatud vahemaa (maraton+). Sain vastuse, et vastupidavust on minus rohkem kui oleksin julgenud arvatagi. Nüüd huvitab hoopis see, et kui palju annab areneda nii kiiruse kui ultratarkuste alal.

(Tegelikult kui ma veel võistlemise osas ümber mõtlen, siis Ida-Virumaal ehk mõned lühemad jooksud läbiks. )

neljapäev, 30. märts 2017

Kuidas see kuu möödus?

Tere blogikene!

Lapsega hoolduslehel viibitud aeg tõi kenad 61,6 kg kaalule. Endiselt 163 cm pikk. Normaalkaalu ülemine piir helendas juba. Nüüd on peaaegu kuu liigutatud jooksukava järgi ja veidi üle kilo on kadunud. Vähe, aga siiski. Toitumine on väga kaootiline nagu ka ööuni. Hommikusöök enne kella 7t ja teine toidukord 18 ajal alles- pole tervislik. Püüan külma närvi säilitada ja loota soojale ajale ning oodata uusi võimalusi end igas mõttes hästi tunda. Praegu tunnen valdavalt rahulolematust. 1.juuni saan täpsemalt teada, mis mind vaevab.

Kaal niisama end kenana ei hoia, tuleb liikuda rohkem, sest toit on kaloririkas. Iga poole aasta tagant üks 24h jooks hoiaks seisu hea-nali.

Tubane eluviis ei sobi mulle. Kogu keha annab sellest märku ja kaal ei valeta. Püüdsin korralik lapsevanem olla ja mänguväljakutel kolamas käia. Katsetasin ka jooksu koos lapsega. Saab isegi tehtud, kuid vähem kilomeetreid ja tempo on väga aeglane. Abiks ikka, vähemalt koos on lõbusam.

Saab liikuda küll
Esimesel nädalal 36 km 

Teisel nädalal 39 km

Kolmandal nädalal 50 km

Jooks igatahes parandab seisu, töö pigem mitte.

Jooksud hakkavad tasapisi paremaks muutuma.
Parkmetsa jooksu jätan sel aastal vahele ja olen saatmas oma tütart. Ehe rõõm raja läbimisest.

Teooria on lihtne, kuid ellu rakendada on keeruline-vähemalt praegu.

Kunagi äkki õnnestub mõni põhjalikum postitus ka kirja panna. Lapsevanema rõõmud.