kolmapäev, 20. september 2017

Äratuskell!

Mõttelaad, hoiakud, arusaamad, suhtumine - neli olulist teemat, milleta ei saa mitte midagi suurt maailma mõistes luua ja end tõeliselt elava inimesena tajuda. Ilmselt ka minu ISE on palju nõudlikum kui inimestel, kes pidevalt toetuvad kaasa najale. Mul on ometi täielik õigus end tugeva naisena tunda!

Kuidas mina mõtlen on puhtalt minu eraasi. Kui otsustan seda Teiega jagada - palju õnne, õpite minu sisemaailma tundma. Kas mõtlete 24-7 ainult lilledest ja linnulaulust või on vahel ka sügavam psühholoogia mängus?

Olen treeninud end võitja mõttelaadi omaks võtma - hei! see ei tähenda, et end teistest paremaks pean, vaid lõpuks ometi kogu hingest väärtustan end ja tean kuhu jõuda soovin. Mina olen päriselt mina ja see teeb õnnelikuks! Soovides jõuda oma hiigeleesmärgini ei saagi kõigile noogutada ja meeldida - tekib grupp alaväärsuskompleksides vaevlevad inimesi, kes püüavad rongiga kaasa joosta, kuid tulutult. Tuleb oodata uut või ehitada enda isiklik, kuid palun mitte minu ideedest, sõnadest inspireeritult- vähemalt küsi või viita, mitte esitle ainulaadsena. Tuleb olla originaalne, mitte kopeeriv hall mass.

Hoiakud on muutunud järjest enesekesksemateks. Kõiki ei saa korraga aidata, tuleb pühenduda ja valida. Kas omad, inimesed, kes austavalt minusse suhtuvad või võhivõõrad?

See kuidas minu arusaam ajas muutub on igati terve nähtus - ma kasvan. Kõigiga sõber olemine pole enam mulle oluline. Tuleb leida oma kullaterad liivast.

Suhtumine ehk tundub tõesti ülbe kui mind silmast silma ei tunne. Reaalselt mind tundma õppinud inimesed teavad, et olen suure ja sooja südamega, sageli liigagi hea...mis on põhjustanud mulle endale palju valu hiljem. Seega kaitsemüür ongi ees ja igaüht enda tsooni ei lasegi. See kõik on tunnetamise küsimus. Usalda aga kontrolli või oota ja õpi tundma.

Küsimuste korral kirjuta karmenlepp@gmail.com ja vastan meeleldi. Ekstra pühendusega postitusi pole vaja - tõstame ikka nõrgemaid üles ja tugevamaid patsutame tunnustuseks õlale nagu kirjutamata reeglites, samal ajal lubades tunda ja mõelda, öelda vabalt. Solvunu peab leidma endas mingi külje mida tuleb põetama hakata.
Suvised lilled, Teile, mu toetajad! Ja vihkajatele meeldivat eneseleidmist!


teisipäev, 19. september 2017

Kuhu te trügite?

Kes on kursis Jõhvi Rahvajooksu kätlemistseremooniaga, see saab vast paremini aru minu mõtetest. Natuke arutleks siit ja sealt...

Igatahes on kaotada raske. Neljas koht on veel kõige valusam...nagu peaaegu, kuid jääb puudu. Miks puudu jäi? Miks teised olid paremad? Esimene mõte ongi, et mis mõttes mingid profid tulevad külajooksule ega lase tunda poodiumirõõmu rahvasportlastel, kes ei kuulu klubidesse ja teevad ise oma peaga trenni. Olen mõelnud, tundnud, kuid vaikisin ja neelasin kadeduse ja kibeduse alla. Mis seal ikka, tuleb edasi minna ja paremaks areneda. Kes esimesena finišijoone ületab on võitja ja kõik. Teda tuleb tunnustada, isegi kui seest kripeldab ja tahaks nutta, aga ta on tegija!

Kõigil on ju võimalik see toetaja või treener enda kõrvale leida, kui vaid ise usin olla ja prioriteete veidi muuta-rahvasportlased on ülimalt abivalmid oma teadmisi jagama-küsi! Kaotustest on nii palju võita ja iga jooks annab uue pusletüki. Mida saab võita kaotusest? Äkki just seda, et tunnetada emotsiooni ja näha kui õnnelikud on inimesed poodiumil. Tekib nälg ise ka sinna jõuda ühel päeval. Enne seda on aga vaja teha trenni ja korralikult, ning targalt tempot ning puhkeaega planeerida. Mida see jooks siis ikka annab kui medalit ei saa? Väga palju aimu iseenda füüsilisest ja vaimsest vormist. Saab ennast analüüsida, kas on ikka nina verel või pigem jalutuskäik pargis jooks või hoopis mingi kolmas vahepealne oleskelu. Millisel kilomeetril hakkab raske, milline pinnas on sobiv, milline riietus ja tossuvalik tundub kõige mugavam antud päeval.

Näiteks kaasblogijad Viigi ja Maris mõtlevad nüüd ultramõtteid, täpselt nagu minagi peale oma esimest maratoni ja esimene reaktsioon oli, et miks? Miks nad tulevad minu alale jalga tõstma ja isegi ei maini, et minu blogist on saanud idee. Kuhu te trügite? Kas üldse nad teadsid enne ultrajooksu olemasolust? See oli selline selgusemoment...

Kui nüüd päris aus olla, siis minu esimene ultramõte sai täitsa valmis Rünno Ruul-i postitusi ja google abil leitud artikleid lugedes. Isegi alateadlikult hakkasin neoonset roosat kandma. Aitäh!

Enne mõtlesin ja siis lõpuks ütlesin välja, et tegelikult on see ju tore, et uusi julgeid juurde tuleb. Huvi kasvab ja konkurents tiheneb. Kõigil on meil võimalus proovida erinevaid alasid ja leida sobiv. Keegi teine ei saa Sinu isiklikke võite võtta peale sinu iseenda. Lõppude lõpuks on võitja see, kes pingutab ja õpib, areneb ja kogeb ning ei unusta inimesi, kes olid alguses kõrval kui teised vaid naersid välja öeldut või kõvasti mõeldud unistusi.
Emotsiooniga edasi!

esmaspäev, 18. september 2017

Motivatsioon


Viide
Juba minu päris esimeses postituses oli kirjas, et alustasin oma teekonda aktiivsema ja ilusama endani sellest, et vaatasin igasuguseid videoid Youtube vahendusel. Minu päris esimene postitus blogimise ajaloos oli järgmine:

3.august 2014 Kas videote vaatamisest ei piisa?

 "Ma võin neid treeningvideoid nii palju vaadata, aga ikka midagi ei muutu!" Elukaaslane kuulis seda lauset minu suust ja kirjutas paberile üles (ise muigas).
 Järjekordselt olin end unustanud teiste saavutusi jälgima, seejuures pikutasin diivanil ja kommenteerisin, et pole üldse rasked harjutused. Läks ikka mitu nädalat, et otsusele jõuda mida enesega teha. Jalutada, keerutada graatsiakettal, teha harjutusi kõhule-seljale, teha kõike korraga? Nii ma siis tegingi ühel päeval ühte videot järgi, jätsin pooleli, võtsin uue ja kõik taas kordus- polegi nii lihtne, või mis? Kujutan ette, et paljud ilusast ja tervest kehast unistajad on samasuguses olukorras olnud. Arvatavasti pole inimest, kes oma elu jooksul poleks kasutanud taolist väljendit: "Küll homme teen, homme on parem päev."
 Algusesse tagasi minnes vastan iseendale:"Loomulikult ei muutu midagi pelgalt vaatamisest, nende videote järgi peab järjepidevalt end liigutama, siis on ka arengut näha." Tänu selle lause kirjapanemisele ja igapäevasele nägemisele ma end muutma hakkasingi. Mida ja kuidas ma tegema hakkasin, sellest juba järgmisel korral...

Ja nii saigi see algus tehtud. Mõte blogida tuli jalutades taas ringi oma beebivankriga ja tundes, et tahaks jäädvustada enda teekonda ja kui keegi virtuaalselt märkaks ja paar head sõna poetaks oleks veel toredam. Ega lähedasi väga ei huvitanud sel ajal kuidas minul läheb, ikka uuriti kas tital on kõik hästi, mis oligi normaalne.

Järgmine postitus oli selline:

4.august 2014 Millest ma alustasin?

Mul sündis imearmas tütar 2013aasta detsembris. Haiglast koju jõudes kaalusin 75kg. Olen 163cm pikk ja stabiilselt 60kg kaalunud. Alustasin jalutamisega, alguses 3km, siis 5km ja parimatel päevadel 12km. Suur motivaator oli endomondo.com, kuhu sain lisada enda kilomeetrid ja aja. Osalesin ka erinevates väljakutsetes, kes kärutab jaanuaris kõige rohkem ja muud sarnased. Võtsin eesmärgiks käia veebruaris iga päev 10km. Toitumist ma ei muutnud. Umbes kolme kuuga jõudsin kaalunumbrini 65. Lisaks hakkasin tegema kükitrenni, kõhulihaste väljakutseid. Kaal seisis. Jalutamine jäi erinevatel põhjustel soiku ja otsisin pidevalt vabandusi. Talve jooksul läks katki kaks paari saapaid, kannad olid tihti villis. Jope oli suur, pükstele pidin vöö peale panema. Siiski ma ei andnud alla...

Täna on 19.september 2017 ja ma pole siiani alla andnud. On olnud väga raskeid momente ja trennipause. Mõttetööd ja intriige ning pisaraid ja naeru elus. 2014 poleks ma eales osanud mõelda, et minust saab keegi, kes nii palju end jagab ja sellist arenguteed läbib..endaga sõbraks saab ja enesekindlaks naiseks müürilillest sirgub.

Olen taas videod avastanud, kuid kõige enam keskendunud just jooksjate elulugudele ja samuti motiveerivad/inspireerivad kõned liigutavad mu mõttemaailma. Ma suudan kõike millesse usun ja kui veel end liigutada...siis imed juhtuvad. 1% annet ja 99% tööd!

6. august 2014 kirjutasin:

Sageli arvatakse, et toitumise ja treeningu peab korraga paika saama. Seetõttu on väga keeruline alustada. Usun, et parim viis on samm-sammult liikuda tervisliku eluviisi poole. Muidugi on ka erandeid, kuid kui iseseisvalt püüelda (ilma personaaltreenerita ja toitumiskavata) siis tundub rahulik tempo mõistlik, sest tänapäeval on nii palju erinevaid allikaid ja informatsiooni milles peab orienteeruma. Peab leidma enesele sobivad variandid nii treeningu kui toidu osas.

Mulle tundub, et liiga palju keskendutakse sellele mida ei ole soovitatav süüa, vähem aga sellele, mis on puhas ja kvaliteetne toiduaine. Näiteks arstid soovitavad loobuda rasvasest, vürtsikast ja soolasest toidust, kuid tavainimene, kes on harjunud just sellise toiduga ei oskagi alternatiive leida. Mõistlikum oleks kohe anda nimekiri toituainetega, mis on lubatud ja kasulikud.

Reklaamid levitavad laialdaselt valeinfot ning inimesed ei oska ridadevahelt lugeda. Näiteks krõpsureklaam, kus lõpus on "SÖÖ ÕIGET ASJA". Mis mõttes on krõpsud õige asi?  Lastele on see eriti kahjulik, sest nad ei oska veel sellise maailmaga arvestada. Ilmselt reklaamiohvriks on langenud meist igaüks ning see on tegelikult päris nukker. Isiklikult juba kardan seda aega mil mu pisipiiga on nii vana, et kommi ja limonaadi soovib.

Õnn seisneb pisiasjades. Alustasin tänast päeva kaerahelbepudruga. Kärutasin 9 kilomeetrit ja keerutasin end 15 minutit graatsiakettal. Rohkem polegi vaja, et esmane rahulolu saabuks.


Naised, mehed! Te suudate end järjepidevalt tegutsedes üles töötada! See on kõigile kättesaadav! Liigutage end!

Minu lemmiktsitaadid 24.august 2014 olid järgmised:
  •  Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust. Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma. Lennart(-Georg) Meri
  • Kõige aeglasemgi, kes eesmärki silmist ei kaota, liigub ikkagi kiiremini kui see, kes sihita ringi hulgub. Gotthold Ephraim Lessing
  • Igaüks meist saavutab seda kindlamini ja hõlpsamalt oma eesmärgi, mida vabamalt ja iseseisvamalt liigub ta oma teel. Johann Heinrich Pestalozzi
  • Tähtis pole mitte see koht, mida omame, vaid suund, kuhu liigume. Lev Tolstoi
  • Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta. Paulo Coelho
  • Sa oled kaotaja alles siis, kui sa lõpetad üritamise. Mike Ditka
  • Võimekus näitab, mida sa oled võimeline tegema. Motivatsioon määrab selle, mida sa teed. Suhtumine dikteerib, kui hästi sa seda teed. (Your talent determines what you can do. Your motivation determines how much you are willing to do. Your attitude determines how well you do it) Lou Holtz

pühapäev, 17. september 2017

17 nädalat jooksulainel

15 nädalat Hasso treenitav olnud. Nüüd sai juba isiklik rekord parandatud ja on veelgi suurem motivatsioon hea õpilane olla. Talvel minu põhi saab lõpuks ka laotud. Aasta 2018 suured võidud, hoidke alt!

Esmaspäeval oli päev peale maratoni, milles tuli uus isiklik rekord. Pidin tunnike aktiivselt jalutama, kuid see piirdus reite kangeks minekuga ja 1,75 km jalutuskäiguga. Olin ka eelnevalt Tallinna peal palju liikunud.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval käisin Hannesega Haanja 100 plaane arutamas, alati on hea kogenud ultrameeste tarkusi kuulata. Sai sörgitud 6 km ja aega kulus 32:44. Pulss küll näitas imelikke numbreid, aga rääkimistempo oli. Jalutasin ka mõned kilomeetrid.

Neljapäeval  jalutasime Reioga Toomemäele ja tegime ühistrenni. Treener andis nõu ja nii meil see vihmasabinane jooksu-kõnni-võimlemise-kätekõverduste ja venituste trenn tehtud sai. 8,29 km ajaga 1:15:37. Pulssi näitas maksimum 223 l/min, mis oli ikka väga müstiline, vahetasin ka patarei, kuid endiselt üle 200 on maksimaalse pingutuse juures. Ehk taastumisvärk. Keskmine pulss oli 129 l/min.

Reedel puhkus Mäetaguse mõisas ja spas. Sõime head ja paremat ning nautisime mullivannis ning saunades vedelemist.

Laupäeval puhkuse lõpp Mäetaguse mõisas ja spas.

Pühapäeval võistlesin ja võitsin. Iisaku Rahvajooks
Nb! Kui ma kirjutan puhkasin, siis see tähendab üksnes trennist vaba aega. Sel ajal teen palju muud innustavat ja loomulikult täistööajaga tööl käin samuti :)

5.Iisaku Rahvajooks

6,2 km liikumist, regasin vahetult enne eelregistreerimise lõppu. Mõtlesin, et kui ma juba Mäetaguse mõisas puhkamas käisin ja õiges maakonnas asun, siis tuleks end proovile panna. Hing on Ida-Virumaal, mis sellest, et ma ei oska sõnagi vene keelt. Naeratus ja kehakeel on palju võimsamad. Kuigi kunagi võiks saada aru ja vastata ise, mitte toksida õde või ema tõlkeprobleemide korral.
Mäetaguse mõisas ema ja tütrega
Igatahes puhkasin end välja ja mõtlesin järgmisel päeval mägesid/künkaid katsetada, sest Haanjas armu ei anta. Iisaku Rahvajooks oli sobiv koht. Pidin vennaga koos jooksma ja võistlusmomenti kruttima, kuid vaeseke oli väsinud ja magas - nagu normaalsed inimesed pühapäeval.
Hommikusöök
Lisaks pidin ka lapse tillujooksule saatma, kuid auto jõudis remondist liiga hilja tagasi. Esmalt sõitsime õigest võistluspaigast mööda isegi. Seega sörk stardipaika, tasu ja numbrisärk selga. Kallistus, teretamine ja jooks algas. Mõtlesin hoida prooviks 4:44 min/km, kuid tempo kõikus mõnusalt. Tõusud võtsin tiheda ja rühkiva sammuga ning laskumised vabalangemisstiilis, lisaks tajusin looduse helisid ja tuul jahutas meeldivalt. Kasutasin ka meesjooksja laia selga, et energiat säästa.

Raja ääres elati kaasa. Rene on alati hea näha ja üldse taas nii kodune ja mõnusalt korraldatud jooks. Seega kui keegi veel mõtleb, kas on mõtet sõita kaugelt kohale, siis aus vastus on JAH!

Hingamine läks vahepeal väga raskeks ja usun, et nägu punaseks, kuid 6,2 km pingutust ainult...minu kell mõõtis 5,44 km. Uurisin emalt mitmendaks ma võisin jääda ja esikoha jutus ma kahtlen alati. Aga tuli ära!

Ootasime autasustamist ja kuna Grete polnud oma energiat rakendanud, siis muutus ülemeelikuks. Tahtis poodiumil pilti ja pärast tatsas porilombis ning näitas teistele lastele halba eeskuju. Alguses keelasin, kuid pärast mõtlesin, et  ahh, mis seal ikka, pühapäeval tohib hullata kui riided ja vahetusjalanõud kaasas.
Poodiumile võtsin kaasa ka sel korral
Jah, olen rahul ja uhke ja ülivõrdes õnnelik, et peale maratoni sellist aega sellisel pinnasel endale näitasin.

Keskmine tempo 4:28 min/km. Kust see veel tuliii? Jooksen ju 1km lõike 4:30-4:44 min/km ja lamedal maal ning see ka just päris jalutuskäik pargis pole. Maraton arendas...?

Linke:

neljapäev, 14. september 2017

Päriselt elamine...

Olen jõudnud mõtete ja tunnetega punkti, kus tean, mida saavutada soovin ega pelga absoluutselt olla mina ise. Suutsin lõpuks oma aastaid materdatud enesehinnangu korda putitada, mis on tänaseks ülikõrge, lisaks totaalse enesearmastuse avastamine.

Keegi teine (meessoost isik) pole vastutav minu õnne eest, saab üksi olles ka väga õnnelik ja rahulolev olla. Väga palju elukooli ja eneseleidmist, lisaks suureks kasvamist enne 25 eluaasta saabumist. Kõik valu ja depressioon, magama nutetud ööd on aidanud avada silmi... õpetanud tulema ka kõige hullematest olukordadest välja. Täna õnnelik ja vaba olles ei unusta ka seda, kust olen tulnud ning kuhu jõuda soovin. Mina olen siin võitlemas, tõestamas ja eeskujuks nii paljudele. Ma ise tahan sellist teed jätkata.

Idee raamatuks on juba peale esimest ultrajooksu olnud. Paljusid sugulasi, tuttavaid ja pöidlahoidjaid huvitab, kuidas see mõtlemine sinnani jõudis. Lisaks oleks ka endal mõnus lehti keerata ja jooksudest ning Mindset-ist üleüldiselt lugeda. Isegi osa kaks on plaanis kui aastaid juba turjal rohkem ning ka tiitleid. Ootan hinnapakkumised ära ja siis läheb tööks vägeva eesmärgi nimel. Kahju, et juba kadunukeste nimekirjas olev sugulane Heino Kiik häid mõtteid ja soovitusi kirjastamise osas enam jagamas pole.

Mina lähtun sellest, et proovima peab ja unistamine saab tiivad kui järgnevad teod.

Kui raamat ühel kaunil päeval väljas, siis arvan, et blogimist sellisel kujul enam ei toimu. Mulle meeldib see kõik, kuid see võtab ka aja, mis võiks olla väärtuslik uneaeg, pikem ema-lapse aeg või reaalselt tulutoov üritus.

Kinniselt saab ka omi mõtteid jäädvustada kui vajadus tekib. Sotsiaalmeedia on väsitav kui pidevalt sellega "tööd teha". Seega hüvasti Facebook kui minu pisike maailm saab loodud.

Näeme jooksuradadel ning rohkem päriselu!

Täna õhtul suundun ema ja tütrega Mäetaguse mõisa puhkama (staadionimaratoni võit). Ei mõtlegi kõike laivis üle kanda või suurt postitust koostada. Iman endasse need hetked, mis päriselt loevad.

Pilt: kukupesa.ee
Peagi ripub ka minu ema seinal.
Saabusid ka imelised ja nii minulikud visiitkaardid. Samuti autor: kukupesa.ee

pühapäev, 10. september 2017

Jooksulainel 16 nädalat


14 nädalat eratreening.ee  jooksuklubiga trenni.

Viimased liigutused enne suurt jooksupidu. Kõndisin 3 päeva vähemalt tööle ja koju ka kokku 6 km.
Eilne maratoni päevake, loomulikult unustasin kella kauemaks tööle. Isiklik rekord sai parandatud.

Minu neljas maraton - SEB Tallinnas

Sõitsin peale tööd kohe Tallinnasse. Ööbida sain maratonieelsel ööl Gerly juures. Wow kui uhke elamine (rõdu on juba suurem kui minu üürikodu) ja milline külalislahkus ning mainimata ei saa jätta ka väga ägedate lauamängude mängmist enne uneaega. Ah jaa - burgerit ja friikaid sõime ka, ostsime Räägust. Täna oli siis võimalik neid kaloreid kulutada. Neil on ka nunnu kassike, kellele meeldis mu pats.
Hommikul ärkasin enne kella seitsmest äratust - juba kell viis. Tunne positiivne ja sära silmis. Liikuma hakkasime 8 ja start oli 9. Enne starti sõin ühe banaani. Soojendus oli minimaalne ja pidin juba stardikoridori liikuma. Õnneks Gerly oli abivalmis ja viis mu asjad pakihoidu. Tervitasin paari tuttavaga ja otsisin oma 3:45 tempomeistri üles. Andrus oskab seda asja ja pole välistatud, et kui üritus jätkub, siis juhin uuel aastal ka ise 3:30 või 3:45 gruppi.

Minu enesekindlus ajas täna üle ääre. Lobisesin, pulss oli enneolematult madal minu  kohta 168 l/min kõigest. Veeresin 30km ja siis tegin oma jooksu. Andrus arvas, et võiksin kauem grupis püsida, aga klõps käis ja läksin ikkagi nii nagu Hassoga räägitud oli. Ajaparandus tuli kõigest minut, kuid isiklik on isiklik!

Ülihea enesetundega läbitud. Mudasel teel ja tõusudel oli raskem, kuid kenasti lõpuni ma tulin. Olen uhke ja tean, et uuel aastal saan veel paremaks. Miks mitte ka kunagi alla 3 tunni joosta kui kiirust on võimalik arendada.

42,195 km
Aeg: 3:42:35

Ma olen TEGIJA! Naeratasin väga tihti ja rahvas elas kaasa. Eelmine rada meeldis rohkem, sest pikad sirged on minu teema ja melu oli ka rohkem varasemalt kuidagi.

Ma olen hull egoist, aga ma olen Rait Ratassepa järel teine kõige vingem inimene. Rahul, õnnelik, uhke - võimas naine!

See oli minu tütrele pühendatud jooks.

Aitäh Cris, et mul silma peal hoidsid enne ja peale jooksu! Ilma sinu toeta ma ei oleks täna see inimene, kes minust saanud on.

Aitäh Hasso, et suutsid teha selgeks, et mul on sellist positiivse meeleoluga jooksu vaja ning kunagi 3:30 tuleb ka, lihtsalt mitte sel jooksul!

Aitäh Eratreening.ee punt, ülitoetav ja mõnus on teiega treenida ja võistlustel kohtuda!

Nüüd puhkan Marta Guesthouses- tänud Oriflame! Naudin pehmet voodit ja hubast sisustust.
*Sõitsin kolme bussiga, et viimaks leida õige koht.
*Ma kaotasin ära 10€ sularaha mis oli selleks ekstra võetud, et graveerida medal, kuid sain palve peale teha kohal ülekande.
*Mul oli kaks rasket kotti ja üks neist läks raskese tõttu aina katkisemaks. Kõndisin päris arvestava maa peale maratoni- taastumine.

Loe minu plaanist ja eelmistest maratonidest SIIT.

Edit: Nädal hiljem meenus, et raha olin tõstnud geelikotti ja käis ka pesus juba ära. Maratonipea.

kolmapäev, 6. september 2017

Neljas maraton - minu plaan pühapäeval

Ausalt öeldes tahtsin sel aastal joosta maratoni 42,195 km ajaga 3:30. Lihtsalt ma tahtsin ja kõik. Samas treenerid tõid pilve pealt alla ja lähen turvalisemat teed, et uuel aastal rohkem areneda. Talv oli kesine jooksuaeg ja stressirohke elu ei soodustanud sellist arengut nagu oleksin soovinud. Pettumus endas oleks ülisuur kui põruma peaksin.

Seega minu plaan on Tallinnas imbuda 3:45 gruppi ja veereda 30km ning siis oma teed minna ja parimal juhul isiklikku parandada veidike. Negative Split kõlaks nagu päris hea väljakutse. Peab püüdma targalt joosta.

Olin vahepeal nii pettunud ja tahtsin oma asja ajada ilma igasuguste soovitajateta, kuid viimastel nädalatel sain aru, et peab kuulama ja tegutsema nagu kiired/kogemustega jooksjad ees soovitavad. Surusin oma mina-mina-mina alla ja usaldan treenerit sel korral. Lõigud näitavad, et arenguruumi on ja see on puhas rõõm. Isegi kui uus rekord ei tule, siis läbin kogu distantsi hea enesetundega ja panustan selle aasta ultratesse rohkem.

Elan juba uues aastas oma jooksudega. Mingit ärevust ei ole ja rahu on kogu kehas.

Arvan, et selline vaheaasta tuleb kasuks. Järjest enam hakkan ka kvaliteetüritusi valima, kus võistelda. Pigem vähe ja korralikult.

Maraton number 1
Maraton number 2
Maraton number 3

Ennusta aeg, millega sel/järgmisel aastal maratoni läbin!

Riided olemas, kõht süüa täis, Vytautast joodud ja vaim alati valmis end ületama. Kohtume Tallinnas!

Nom-njom
Sõbrannaga pannkooke

Kukeseenekaste, keedukartul, emme tomat ja kurk.
Minu asfalt

pühapäev, 3. september 2017

Jooksen kava järgi! Nädal numbriga 15.

13 nädalat Hasso tarkusi kuulates. Kui maratonis isiklik rekord taas parandatud saaks või negative splitiga joostud siis oleks tase. Talvel laon tugeva põhja, et saaks ka kevadel heameelega võistelda. 
Kõndisin mitmel päeval tööle ja tagasi, lihtsalt nautisin vaateid.
Esmaspäeval 

Teisipäeval lõigutrenn läks taas imehästi.
1,8km lõigud pidin 5:00min/km tempos, 500m pidin 4:44 ja teine 500m tagasi 4:30 (kõik läks kergemini ja paremini kui plaanis)...pöidlad peos..praegu tundub areng tormiline ja väga super hästi. Sõrmed ristis, et viimane nädal selgust looks maratoni reaalse läbimisaja suhtes.

Järjekordselt lõigutrenn tehtud. Piinlik olukord ainsate kuivade, kuid liiga õhukeste ja kehvast materjalist jooksupükstega...higistades ja joostes jäi lõpuks koju jõudes pilk peeglil pidama-nagu püksi pissinud.

Kolmapäeval puhkasin 

Neljapäeval puhkasin.

Reedel 
Kaunis jooksuõhtu. Viimane km oli omalooming nii nagu jalad lendasid.

Laupäeval
 puhkasin.

Pühapäeval 

Kõik sai tehtud, mis vaja. Mõni päev nihkus, kuid kompromisse sai sõlmida ja elu nagu hernes. Olen rahul ja mõtlen, et ei taha mingiks "kõik on sõbrad ja elu on imeline" blogijaks muutuda, kuid praeguse seisuga on see kõik mu elus nii mõnusalt korraldatud, et patt oleks nuriseda. Ma elan ja see tunne on vägev!

reede, 1. september 2017

Esimene september!

Ma naudin oma elu täiel rinnal. Ärkasin kell 6 ja keetsin kaerahelbepudru. Äratasin õe ja tütre, einestasime ning peale riietumist/iluprotseduure sammusime lasteaia poole. Kõik oli uus ja huvitav. Kollane maja ja naeratavad õpetajad, hubane ning selline tunne tekkis, et see ongi täiesti õige koht kuhu laps koolini usaldada.

Sain olla tunnike tutvumisel abiks ja edasi jalutasin 3 km tööle. Minu aeg ja imelised loodusmärgid kõikjal. Õde jäi tütrega veel mõneks tunniks. Laps sõi korralikult ja vaatas uued kaaslased ning mängud üle.
Loovalt lähenedes on mänguvõimalusi lõputult

Kuna esimene päev uues kohas on ikka ärevam, siis otsustasime, et võtan oma töö juurde Grete kaasa- õde oli abivalmis ja tõi pärast tutvumist kenasti minu hoolde. Samuti õel oli aktus kutsehariduskeskuses- kui paksuks lähen, siis võite näpuga tema suunas tulevikus näidata.
Poleks arvanud, et tunnen elust nii palju ja siiralt rõõmu. Selline eluline liikumine. Lisaks tõid paar austajat komme ja lilli, seega minu silm särab edaspidigi. Vabadus, iseseisvus ja eneseuhkus!
Õhtul jooksin 10 km rahulikult ja viimase kilomeetri sellest kogu hingega. Nautisin vaateid.


Kodus võimlemine, venitus, pesu ja laps kaissu ning tuduma. Nüüd kuulan Tuberkuloitedit ja mõtlen kui õnnelik ma täna olen ja loodan, et järjest enam märkavad seda ka ümbritsevad inimesed. Sisemine rahulolu hakkab vaikselt välja pääsema.

Imal, aga ilus.

Armasta iseend!

Edit: Eelmisel aastal umbes samal ajal olin nii stressis omadega, et kõike ilusat septembris või sügises üldiselt märgata ei suutnud. Töökoha vahetus ja positiivsed inimesed ümbritsemas on suureks motivatsiooniks olnud. Kui talv samade võngetega, siis kevadel on kõik veelgi värvilisem minu jaoks. Suudan oma energia trenni/jooksu suunata ning hiljem veel heas tujus püsida ka kodus. See ei saa muud olla kui areng!

pühapäev, 27. august 2017

Jooksulainel nädal numbriga 14

12 nädalat Hasso treeningvisiooni jälgides. Kui nüüd sel aastal üks isiklik rekord taas parandatud saaks, siis oleksin juba positiivsemalt meelestatud. Talvel hoian pöidlad/varbad peos, et tugev põhi saaks laotud. Uus aasta võib nii väga värviline tulla.

Esmaspäeval  jooksin 11,12 km ja pulss oli keskmiselt 147 l/min. Võimlemine ja kolm korda 100 m rütmijooksu, lõdvestusjooks ja venitused nagu iga kord.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval minu lõigutrenn. No tegelikult Eratreening.ee trennikaaslastega ühistrenn. Vihma sadas ja kirjutasin suures lootuses, et äkki lükkab edasi selle trenni-õnneks treener pole lilleke ja tuli minna lompi lustima (autocorrect andis kustuma). 5,5 km jooksu, keskmine tempo 4:56 (lubatud oli 5:00) ja kohe otsa 1 km kiirusega 4:30, tuli 4:19 ja olin rahul ning väga õnnelik, uhke ja edumeelne. Raske aga mõnus. Kokku 9,14 km.

Neljapäeval Toomemäel ühistrennis sain ikka aru, et need tõusud pole mulle, samas olen nii jonnakas, et alla ka ei anna. Haanja siit ma tulen - kogemus tuleb kindlasti. Kõnnin üles mägedest ja jooksen alla kui muidu tigutsemine toimub. Seltskond on kindlasti super, sest ultraaaa! Erinevad jooksuharjutused, mäest üles hüplemised, väljaasted ja mäkke jooksud. No see oli päris hull. Olin kindel, et järgmisel päeval ei liigu. Liikusin, kuid ülejärgmine päev andis tunda kogu alakeha - ai tuhar ja sisereied, samas ülikaif arengutunne. Kokku 9 km umbes (kodust trenni ja tagasi jooksuga).

Reedel puhkus.

Laupäeval viimane pikk jooks 19 km "sprindidistants" enne maratoni. Kui lihased tunda poleks andnud oleks ehk paremini kulgenud. Tekkis Mami Kudo samm lõpuks. Tuul oli tugev ja pool distantsi tundsin peavalu. Peapael järgmisel korral pähe! 10 km täitumisel mõtlesin, et ma ei suuda lõigata tuult ja ühtegi selga ka jõuvarude taastamiseks polnud, vandusin mõttes. Kuna ma aga olen nii sihikindel oma maratoni teemal, siis hambad ristis sai läbitud. Korra oli ehmatus kui ühel hetkel möödusin napsutanud noortest meestest ja üks neist hakkas minu kõrval kaasa jooksma. Saatis õhusuudlusi ja muud kui lähenes minu isiklikku ruumi. Tegin 100m kiirenduse ja häiriv objekt jäi selja taha. Olgu tänatud mu lõigutennid. Tegin veel põlvetõsteid ja tempojooksu, venitus taas ja puhkama.

Pühapäeval puhkan.

Suvist pilti ka, et ainult tekst poleks ;)

laupäev, 26. august 2017

Rekordinaine proovib-Oriflame tooteid

Oriflamega on mul olnud selline vihkan-armastan suhe. Esimest korda kuuldes mõtlesin, et täiesti hullud müügimutid nagu Tupperware esitlejad või eks teate ka neid "osta, see on parim, osta veel". Kindlasti oleneb palju inimesest, kes ja kuidas seda infot edastada püüab. Tänaseks olen fänn.

Kuna olen juba eelmisest aastast vahelduva eduga Oriflame vitamiine/kokteile tarbinud, siis midagi halba pole öelda. Tunnen, et tooted toetavad minu arengut. Eriti pani silma särama ja südame tuksuma kui Ksenija Balta Oriflame ilusaadikuks valiti. Lisaks väga kaunis blogija/Arctic spordi supertreener Krista on ka tegelenud sedasorti soovitusmüügiga. Tahaks isegi sama särav ja kaunis välja näha.

Mul oli võimalus Eveliga kohtuda, kes õpetas mind meikima ja lisaks sain väga suure üllatuspaki tooteid. Esialgu oli plaanis "Tule ja õpime meikima" töötuba, kuid järjest tekkis loobujaid, mis oli veidi kurb - igapäevaselt sellist ekstra koolitust ei korraldata. Ürituse idee sai alguse sellest, et endiselt leidub inimesi, kes sooviksid õppida oma loomulikku ilu rõhutama, kuid puuduvad sellealased teadmised.
Kuidas, miks, mida, kuhu ja milliseid ilutooteid enda näole kanda? Ometigi soovib igaüks vahel end särama panna. Äkki järgmisel korral tekib kindlaid tulijaid rohkem, kes hindavad korraldust ja teadmisi, mida võiks iga naine omandada.

Igatahes tundus nagu oleksime väga kaua sõbrannad olnud ja kõik sujus. Valmistasime trühvleid-imeliselt maitsvad! Sõime minu valmistatud dipimaterjali (nuikapsas, kurk, nektariin, vorstisigarid, lillkapsas) ja läksime sujuvalt elu-olu juttude juurest meigilainele.

Ma sain nii palju targemaks. Õe ja ema õpetan ka nüüd nippidega paremateks jumestajateks. Kõiki asju ei tahaks isegi kirja panna, sest seda peab ise tegema/kuulama ja kogema. Olen ikka oma harva plötsimisega täiesti raisanud tooteid ja lõpptulemused on kehvad olnud. Lisaks meeldib ka mõte, et ilu algab seestpoolt-vitamiinid/mineraalid. Sain ka komplimente ilusate kulmude ning suurte silmade eest - loomulik ilu.

Lisan pildid.

Dipikraam
Trühvlid- tumešokolaad, kohupiim, maasikamaitsega valgupulber.
Polnud varem nii palju meigiasju näinud, uhke!
Üks silmaalune tehtud, teine ilma peitekreemita- hämmastav kui vähe toodet peab nahale kandma ja kuidas sellist tulemust saavutada. Palju lihtsam kui eeldasin- igasuguseid "määrin punast huulepulka" ja muid Youtube meigigurude trikke ei peagi enam harrastama.

Enne ja pärast. Esimesed harjutused, et kunagi juba osavam olla.
Supid, eriti see tomati variant sobib isegi maitsestamata jogurtiga tipiks segada. Supid toitvad ja nagu päris, lihtsam ja kiirem ning väiksema kalorsusega.

Lausa retseptiraamat on olemas, et võimalikult rikkalikuks muuta toidulaud valgupulbrite toel.
Kokteilid. Olen kiires elutempos blenderis veega vahtu ajanud ja kõhutäidet saanud/magusaisu kaob päris kiiresti kui järjepidevalt tarbida. Õnneks kolm maitset tänu millele saab vaheldust pakkuda.

Igatahes mina soovitan proovida ja eriti kui soodustused on nagu praegu. Minu truu abiline astaksantiin pea poole soodsamalt kui muidu- tuleb kasutada võimalust. Kui soovid lisainfot, siis kirjuta mulle, või hakka ka kliendiks SIIN.

Mulle meeldib see, et lisaks iseenda ilu eest hoolitsemisele saab ka soovi korral reisida, oma äri luua ning kohata palju edukaid, töökaid ning elu tõeliselt nautivaid inimesi.

"Sinu unistused, meie inspiratsioon!"

Info oriflame.ee lehelt

Mina tänan võimaluse eest!

reede, 25. august 2017

Mõtteid

Usun, et kes on näinud mind treenimas, see teab, et naljalt ma asju lohakalt ei tee. Palun parandamist või püüan uue seeria hoolikamalt läbida. Hing kogu teekonna vältel sees!

Kui ma näen, et keegi teine võiks korralikumalt harjutusi sooritada, siis püüan jätta arvamuse eelkõige endale seetõttu, et mitte haavata. Ehk on inimesel mõni rühiprobleem või muu kriitikat mitte taluv poolus. Seega arvan, et minust treenerit ei saa - olen heameelega treenitav ja näitan nii pühendumust. Õnneks olen avastanud teisi alasid, millega end toita ja samas õnnelik olla. Jooksmine jääb kahtlemata suureks kireks.

Ma usun, et sõuaksin, ujuksin, sõidaksin rattaga päris edukalt ka, kuid minu elujärg ei võimalda veel nii suuri ampse võtta. Äkki kunagi teeks triatloni lambist või mõne muu võistluse, sest ma tahan näha, kas tõesti on nii hull otsest trenni tegemata peale lennata kui vaim on valmis "ära panema". Ma usun, et viimaseks ei jääks.

Olen hull egoist? Oh ei, ma lihtsalt väärtustan end 100% ja leian, et olen iseenese armastuse tuhandega ära teeninud. Julgen viimaks pea püsti ja selg sirge kõndida ning oma mõtteid jagada. Mõnel päeval on need kirkamad kui teisel, kuid ka see käib kogu elu juurde.

laupäev, 19. august 2017

Kes seda veel mäletab mitmes nädal jooksulainel?

No nii otsisin eelmise postituse ja avastasin, et jooksulainel nädal number 13 ja Hasso minu treeneri rollis olnud 11 nädalat.
Eile enne 22 km jooksu - näost näha, et pikad jooksud meeldivad mulle.

Nüüd aga algusest:

Esmaspäeval jooksin ja kõik läks plaanipäraselt. 8 km kerges tempos SLS kuni 145 lööki/min, võimlemine 5 min + 2x100 m rütmijooksud + 1 km lõdvestusjooks ja venitusharjutused. Done!

Teisipäev on mu lemmikpäev jooksu mõistes. Need imeliselt arendavad lõigud! Klubikaaslased on nii innustavad ja üldse kõik ebainimlikult hea.


Kolmapäeval olin jooksuvaba.

Neljapäeval olin samuti luuserdamas ega jaksanud peale tööpäeva end jooksma sundida. Muidu tuli joosta 10km ühtlases tempos SLS kuni 155 lööki/min, võimlemine 5min + 3x100m rütmijooksud + venitusharjutused. Kirjutasin hoopis treenerile, et olen väsinud ja teen reedel trenni. 

Reedel soovitati mul joosta hoopis 6 km 10 asemel ja nagu neljapäeval plaanis muu. Tore mõttelõngapäev oli, mõned jõudsid lugeda ja südamlikud lood teise poole leidmisest kirjana mulle saata - tänud, annab lootust. Loen alati heameelega ja saan unistustele hoogu juurde.


Laupäeval lõpetasin töömaratoni 6 päeva tööl, 1 vaba, 6 tööl. Muidu oli kõik tore, kuid pidev vaimne töö tõmbab lõpuks ikka energia nulli, palju õppimist, uurimist, olukordade lahendamist.

Jalutasin tööle ja koju taas ning kuum ilm koos vähese vee tarbimisega ning paari ampsu toiduga pani pea pöörlema ja istusin bussipeatuses 10 minutit enne kui taas edasi kõndisin. 

Kodus magasin, sõin, jõin. Lugesin Marise uuest rekordist Peetri jooksul ja vaatasin pilte rõõmsatest jooksjatest. Juba kirjutasin treenerile, et vill talla all ja tormine õues - jooksen pühapäeval. Siiski tekkis motivatsioon sisse, et oma isiklik raju jooks treeninguna Tartus teha. Rakveres sellist tunnet küll ei tundnud. Linnatuled, vihm, välgu sähvatused, vaba jooksurada, muusika kesklinnas, peomeeleolus inimesed, soolojooks. Ainult veepunktid olid puudu. Üritasin vihmapiisad suhu püüda kuid kõik aurustus nahal - kuum värk. Kuna lõpus mõtlesin, et pean juua saama, siis juba väsinud peaga otsustasin just sadanud lombist peoga vett ammutada - jep jõin porilombist ja elan veel. 22 km rahulikus ühtlases tempos jooks SLS kuni 150 lööki/min, 2x30m põlvetõstejooks + 2x100m rütmijooksud venitusharjutused.

Pühapäeval puhkan mõnuga.
Püksid suured, tuleb vöö osta või rohkem sööma hakata.