laupäev, 12. august 2017

Eesti Ööjooks 2017

Peale registreerimist oli selge, et mina lähen Rakverre uut 10 km rekordit (kehtiv 45:07) püüdma. Ega ma üldse muudele oludele ei mõelnud, lihtsalt tahtsin ja kõik. Nüüd on selge, et vaikselt kasvav ego sai pisikese laksu vastu vahtimist. Ei tulegi see soovitud kasvõi üksainus isikliku rekordi parandus nii lihtsalt kui lootsin. Õnneks on veel aega ja magusamad jooksud ees.

Mu toetustiim jõudis Rakvere kohale varem ja lunastas mu stardimaterjalid. Grete läbis Mõmmijooksu, tema selleaastane neljas start. Nänni sai korralikult.

Kui sai selgeks, et tuleb olla tööl laupäeval 9-16 ja peale seda kohe bussiga 2 tundi loksuda, siis võtsin kõike kui väljakutset. See oli mu kuues järjestikune tööpäev. Täna puhkan ja jälle esmaspäevast 6 päeva järjest-puhkuste aeg. Lisaks eelnevale oli ka väga lämbe ilm, mida tuli trotsida. Lõpuks on Eestis suve nähtud!

Valmistusin juba kogu nädala. Treener Hasso oli trennid kenasti seadnud ja pisikest lootust uueks ja veidi ilusamaks 10 km ajaks andnud. Tundsin end trennide küljest küll väga kerge ja tegijana üle pika aja. Kui eelnevalt olin veidi kahtleval seisukohal, et kas sai ikka õige treener valitud, siis nüüd tunnen juba koostöös jumet ja suudan kergemini usaldada pakutud lahendusi. Eesmärk on vältida vigastusi ja hoida üldist head enesetunnet - ma naudin taas jooksmist. Ultrad räsisid organismi ja raskel talveajal tekkis isegi paaril korral vastikus jooksu suhtes.

Päev enne jooksu jõin 1,5l Vytautast lisaks kraaniveele, samal päeval veega sama teema, lisaks spordijooki ja magneesiumiampull. Sõin tavapäraselt, kuid 4 tundi enne jooksu hoidsin vee jaoks "ruumi" nii on ka keha kergem edasiliikumiseks.

Bussisõidul sai kuulata eestlaslikku vingu kui palav on ja kui halb bussijuht, et kuskilt konditsioneeri ei võlu välja. Miski minus kihvatas, kuid hoidsin oma suuvärki tagasi - minul on kõik korras, hoidsin positiivset enesetunnet.

Rakvere jõudes olid ema, õde ja tütar bussipeatusesse vastu tulnud. Kiire wc-ring ja jälle vett lonksudena. Tütar ütles, et emme võidab-tema jaoks on iga jooksu läbimine võit ja seda on rõõm näha/kuulda. Soojendusjooksul samuti hoidsin pudeli läheduses. Ärevus oli sees. Kahjuks ei näinud blogijaid, keda kohata soovisin. Samas sain oma esimest treenerit, Crisi, tervitada. Ei kütnud ma midagi nagu soovitus oli, aga positiivne, et tuttav nägu kuskil paistis ja julgustust lisas.

Stardikoridori oli väga keeruline saada, kõik ühest vahest ja korraga. Siis veel ebaviisakas trügimine, et jõuda tempomeistrini 45minutit. 5 km umbes ei näinud enda ees seda valget suurt õhupalli ja siis tuli  tagant täitsa üksi suure hooga oma aega püüdma. Jooksjad hing paelaga kaelas taga jahti pidamas - tundus, et väga paljud polnud sellise ebaühtlase tempoga rahul. Tuli ka esimene isiklikust loobumismõte kui sellist väsitamist tunnistamas olin. Samas mõistan rasket tööd ja vastutust lõppaja eest.

Pingutasin nagu suutsin, kerge ei olnud, kõhulihased (mul on need ikka kuskil kui tunda juba  annavad) muutusid kivikõvadeks ja mõtted olid fookuses. Lihtsalt ei tulnud ja kõik. Tuleb veel harjutada kiiret jooksu. Öine tuledemäng oli ilus.

Lõppaeg 47:47, medal kätte, kotti nänni (isegi 2 pakki kassitoitu) arvasin pimedas, et tegemist on kohukestega - milline pettumus. Õnneks maal sööb koer kõike.
Selline "meeh" tunne oli finišis ja minu puhul väga harva või pigem üldse mitte kõlav "kurat!" tuli ka üle huulte. Sörkisin lõdvestuseks ja tundus nagu poleks pingutanud eelnevalt, jalad olid kerged nagu noorel kitsekesel. Vihma eest jõudsin varju, kuid lõpuks lasin end mõnuga kasta - värskendav.
Punases, mis punases.
Lubasin Gerly-le et saame kokku (pikalt internetis suheldud ja olen üritanud aidata nii toitumise kui treeningutega, soovitanud pädevamaid ja püüdnud anda enda toe). Ainus viis tema nägemiseks oli oodata õiget numbrit. Lõpuks ta tuligi oma mehega. Üritasin motiveerida, et lõpp on lähedal ja kui 9 km tähis siis jookseme. Mõnda aega jõudsid tublisti, isegi veidi kiire jooksuga. Viimased 100 m samuti jooksid. Emotsioon oli hea. Kallistasime Gerlyga ja tegime pilte. Oli tore viimaks kohtuda!

Minu ajad, kohad:
Kõik tulemused (keda paduvihm ei mõjutanud):http://nelson.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16267&RId=160&EId=1

4 kommentaari:

  1. See rekord tuleb sul lõpuks nagunii ära ega sa sellest pääse. Muidugi on mõru, kui ta soovitud hetkel ei tule, aga ka selliseid jookse on vaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi, eks toob ilusti maapinnale. :)
      See on see, et kohe tahaks, kellele siis oodata meeldib ja veel rohkem pingutada :D

      Kustuta
  2. Sind oli nii hea meel näha. Alguses ma olin nii kindel, et ma ei näe sind. Just ilma pärast, sest see torm oli ikka jube, ma sain vist rahet ka veel kaela. See on jooks, mis jääb eluks ajaks meelde. Kui sa mu nime raja äärest hüüdsid, siis ma olin positiivselt üllatunud, sest ma ikkagi nägin su ära! Lõpus ma tahtsingi joosta aga märjad riided tegid selle nii raskeks, et ma lihtsalt ei suutnud. Oleks ma kiiremini teinud, oleks saanud ehk kauem jutustada aga ilm ei olnud meie poolt. Ära nukrutse sellepärast, et rekordit ei tulnud, küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää! :) ja mina peaks ennast korralikult käsile võtma, et järgmine aasta joosta 10 km puhtalt. Veelkord - sa oled nii armas ja tubli naine! :) Minu eeskuju nr. 1 ! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oeh, oled nii armas. Ilm oli tõesti iseloomuga.

      Kustuta